Eesti maksurahu võib olla stagnatsiooni märk

Meie maksusüsteem on täitsa hea ja sobilik väikesele riigile, kus pole käepärast suurt revidentide armeed, kes makse kokku aitaks korjata, kuid nüüdseks oleme juba kümmekond aastat jäänud liiga kauaks loorberitele puhkama ning naaberriigid Läti ja Leedu endast ette lasknud, tõdesid maksuadvokaadid Kaido Künnapas ja Tanel Molok saates „Soraineni sagedus“.

Praegusel digiettevõtete õitseajal võistlevad riigid omavahel maksumaksjate pärast. Ettevõtjad kaaluvad, kuhu panna püsti oma kontor ja serverid ning tuua kokku oma programmeerijad. Kuna teenust osutatakse globaalselt, võib kontor asuda ükskõik kus. Sageli on vaja ainult internetiühendust. Loomulikult püütakse leida maksude mõttes kõige soodsam tegevuskoht. Seda enam, et keskmiselt jääb igast kümnest loodud iduettevõttest ellu üks, mistõttu investeerimisrisk on suur.

Eestisse meelitab edasilükatud kasumi maksustamise süsteem – maksad siis, kui hakkad kasumit ettevõttest välja võtma. Mingit kindlat n-ö traditsioonilist maksu, mida iga aasta maksta tuleb, ei olegi. See kõik on tore, kuid võrreldes Läti ja Leeduga on Eesti mugavustsooni kinni jäänud, eeskätt just tehnoloogiaettevõtete ning teadus- ja arendustegevuse soodustamise kontekstis.

„Mina teeksin esimese asjana ära nn patent-box-maksurežiimi, et Eesti saaks uhkusega nimetada ennast intellektuaalse omandi koduriigiks, mitte katsepolügooniks, kus me ainult arendame intellektuaalset omandit ja siis lehvitame järele, kui see lahkub USAsse või mujale. Patent box on maksurežiim, kus ettevõte arendab omale intellektuaalse omandi nt patendi välja ja kui ettevõte seda patenti kasutab ja teenib selle pealt tulu ehk müüb tooteid või teenuseid, mis sellele intellektuaalsele omandile tuginevad, siis seda tulu maksustatakse soodsama tulumaksumääraga. Eestis on see 20% (ehk soodusmäära ei ole), Leedus aga 5%. Seega on Leedus soodsam oma loodud patendile tuginevaid tooteid ja teenuseid müüa. Põhimõtteliselt on riigil kaks valikut – kas saada mitte millestki 20% või millestki 5%,“ selgitas Kaido Künnapas.

Teine probleem iduettevõtjate jaoks on kõrge tööjõumaks – alustaval ettevõttel on raske tööjõu kulusid katta, sest rahavoogusid veel pole. Eestis läheb investori antud rahast 45% sisuliselt kohe tööjõumaksudena riigile. Kui mõelda, et ellu jääb keskmiselt üks kümnest alustavast ettevõttest, siis ei jaotu risk ja tulu riigi ja investori vahel just päris õiglaselt. Lätis on selle probleemi leevendamiseks tehtud iduettevõtetele tööjõumaksu soodustused – alguses ollakse valmis vähem makse korjama ootusega, et sel juhul pääseb algusfaasist edasi rohkem ettevõtteid ning edaspidi on võimalik ka maksutulu korjata rohkem.

Praegusel kaugtööd soosival ajastul tekib võimalus ja kiusatus saata töötajad kusagile teise riiki n-ö palmi alla tööd tegema, kuid kas sellega võivad kaasneda maksuriskid?

„Eestist vaadates on kõik ilus, siin makse maksma ei pea. Hulk küsimusi tekib aga teise riigi seisukohast – ja need tuleks kõik hoolega läbi mõelda. Kas Eesti äriühing, mille töötaja teises riigis töötab, peab ennast tolles riigis tööandjana registreerima ja seal vastavaid makse tasuma? Sealne maksuamet võib leida, et Eesti äriühing tegutseb teises riigis püsiva tegevuskohaga ning võib hakata Eesti äriühingult tulumaksu nõudma. Kõik sellised küsimused tasub läbi mõelda enne otsuste tegemist, sest maksudega kipub olema nii, et kui juba on midagi ära tehtud, siis väga enam ümber teha ei anna. Töötajate Eestist väljaliikumise vältimiseks võiks riik kaaluda sotsiaalmaksu lae kehtestamist kõrgepalgaliste töötajate palgale. Ka sellega on Läti ja Leedu tegelenud, kuid Eesti veel mitte,“ annab Tanel Molok nõu.

"Soraineni sageduse" saadet, kus Eesti maksusüsteemi üle arutletakse, saab kuulata siit: