Sisearhitektid ja vennad Jan Graps ja Ken Ruut otsivad ideid ulmevaldkonnast ning kujundavad ruume, mis mõjuksid siseneja kõigile meeltele.
- Keni ja Jani loodud Elisa esindusruum Helsingi keskuses, mis võitis Eesti Disainiauhindade konkursil esikoha turunduskeskkondade ja ruumigraafika kategoorias. Foto: Oleg Hartšenko
Telliskivi Loomelinnakust õhtuti tänavale kostvate trummisoolode müsteerium on lahendatud. See tuleb Jan&Ken Wisespace'i kontorist, kus Jan-Joonas Graps aeg-ajalt venna kingitud trummikomplektil kätt harjutab.
Miks me üldse end taas Telliskivi kandist leiame? Mis on selles piirkonnas nii meelitavat? "Pikalt olime Zelluloosi mäe peal, kus meil oli suur ja kõrge loftilik ruum," räägib Jan, "aga üldine arendus jäi seal vakka ja hakkasime ringi vaatama. Siin on mingi tuiksoon, ideed liiguvad õhus, noortel silmad põlevad, koridoris inimesed teretavad..." Ken-Kristjan Ruut täiendab naerdes: "Seal oli Prisma juures üks söögikoht. Siin on neid kaheksa!" Piirkonna plahvatuslik areng annab Jani sõnul stiimulit, isegi kui hoone, kus tegutsetakse, on väsinud tellismaja. "Viskasime sellise fänsinduse hoiaku üle parda. Ongi mõnus, naturaalne ja lihtne olemine, mis püsib heast tahtest koos. See loeb ka enda meeleolu säilitamisel," tähendab ta.Jan&Ken Wisespace'i kontor võib küll asuda väsinud tellismaja kulunud koridori lõpus, kuid seda enam on neil jõudu ja futuristlikuks kippuvaid innovaatilisi ideid. Vennad on suured sci-fi fännid ja kasutavad ulmefilmide ühiskonnakirjeldusi ja disainivõimaluste paljusust alateadlikult ka oma töös, et inimesi inspireerida, anda neile uusi kogemusi, suunata neid looma ja filosofeerima."Meil on tugev huvi filminduse vastu, siis mõtleme interjööridele juurde stsenaariumeid. Ruum on meie jaoks nagu teatrilava, kus kõik elemendid kannavad mingit signaali, mis panevad inimesed käituma vastavalt. Vastavalt sellele, mis kava hetkel on, hakkavad inimesed suhtlema omavahel ja suhtlema ruumiga," mõtiskleb Ken.
Lugu ruumi ümberVennad töötavad ühise tandemina, koondades töö algusfaasis mõtterünnakute käigus kliendi stiililise ja funktsionaalse infovälja ühe lehe peale kokku. "Siis jaguneb töö natuke sektsioonidesse, üldjuhul Ken hakkab seda maailma arvutisse looma, mina tegelen materjalidega ja haldan kliendipoolt," sõnastab Jan paari lausega koostöö iseloomu. Kuna mehed on vendadena juba lapsest saati koos Männikul vanu tehasehooneid avastanud, koos matkanud, kaubarongidega sõitnud ja üksteise seltskonnas mugavalt vaikinud, siis toimib nende koostöö sünkroonis, mida enamasti ei olegi vaja eraldi defineerida või etappides kindlalt kokku leppida."Olulisem on tegelikult filosoofia selle töö taga - kuidas mõelda kastist välja, mis on inimese ja ruumi suhe üldisemas plaanis," sõnab Ken. "Kunst, film ja keskkond on ühe asja kolm tahku. Meil on endal alati vaja mõelda mingi all-lugu," ütleb Jan ning Ken jätkab: "Kõik elemendid ruumis kannavad psühholoogilisi signaale. Sel ruumil on mingi eesmärk, tema nupud ja vidinad on vaja paika saada, aga sel ruumil on ka emotsionaalne väärtus, mis on palju olulisem ja mis mahutub tehniliste vidinate vahele ära."Äriruum peab kandma brändi, et ruum kõnetaks sisenejat selgelt ja meeldejäävalt, et inimene saaks sellest ruumist hiljem teistele rääkida, selgitab Jan, mida nad peavad silmas ruumi psühholoogilisest mõjust rääkides. "See on ruumi tuum," ütleb ta.
Enamasti tegelevad Jan ja Ken äriklientidega ning paratamatult käib tööga kaasas soov parandada kliendi võimekust ja tulusid. "Et huvi tema vastu oleks suurem, siis selleks on vaja leida põnevaid meetodeid," räägib Jan. "Alati ei sõltu need funktsionaalsusest ja hästi organiseeritusest, foonil on peidetud taustalülitused, mis mõjutavad inimesi sugestiivsel ja intuitiivsel moel. See on tegelikult juba seotud turundusega ja kliendi oma loo rääkimisega, mis kajastub selles keskkonnas ja nendes elementides." Jani sõnul on see töö osa väga intrigeeriv ja sunnib kaasa mõtlema ruumist väljas kliendi äriliste eesmärkide saavutamise peale. "Ruum kasvab lõpuks hästi põhjendatud protsessist välja ja klient saab aru, et see investeering, mis ta teeb uue keskkonna loomiseks on hästi suunatud ja mõtestatud, luues temast selgema kuvandi ja ideaalis suurendab ka käivet."
Ruumi sügavama esteetika otsinguil
"Meie jaoks on hästi oluline inimese suhe keskkonnaga. Kui sisearhitektuuri kateedris on esimesel kursusel esimene ülesanne teha tool, siis see on üks intiimsem suhe mingi mööblieseme ja keskkonnaga. Ta peab olema ergonoomiline ja esteetiline ja see on kantav üle kogu ruumile," räägib Ken Ruut. "Me ise uurime palju erinevaid tehnoloogiaid, mida ruumis kasutada. Filosoofilises plaanis on huvitav vaadata, kuidas mõjutab itaallaste leiutatud tehispäike ruumimuutust. Kui tulevikus ei pea ehitama pilvelõhkujaid, vaid tehispäike tekitab mulje kirkast ja heledast ruumist, siis võib hooned ehitada hoopis maa alla. Tekib filosoofiline küsimus, milline see ruum võiks olla, et ei tekiks tunnet, nagu oleksid maa all ja et seal on rõhuv, vaid et mis on need esteetilised väärtused, mis ruumikeskkonnas pikaajalisel viibimisel hoiaksid stimuleerituna, põnevil ja emotsionaalselt stabiilsena."
Rokkivad teadlased"Me ei ole alati sellised valgetes kitlites teadlased. Meile meeldib rokkida ja gaas põhjas töötada ka," räägib Jan mõtestatud töö teisest, samuti hädavajalikust poolest. "Oleme enda jaoks sellise tagavaraventiili välja mõelnud, et kui näeme ruumi toorikut ja see tundub liiga poleeritud, liiga selgepiiriline, liiga otsekohene, siis küünistame pisut seda ruumi, kratsime korrapärasust natuke maha, et ta toimiks loomulikuna ja samas lisaks intriigi."Pikem eesmärk on Janil ja Kenil saavutada 2.0 ruumid, kus on kasutatud tuttavlikke meetodeid koos kõrgtehnoloogiliste tänapäeva saavutustega. "Mitte et kõik kohad on ekraane täis, vaid tekivad valgusmängud, suhtluskanalid, helilised tundmused. Inimene ruumi minnes peaks tundma seda keskkonda kõigi oma meeltega," räägib Ken.Üks viimase aja suuremaid ja olulisemaid ettevõtmisi on meestel ERMi soome-ugri näituse kokkupanek. "See oli nii mitmetasandiline projekt, kus saime kaasata kõik ägedad ja oskuslikud inimesed erinevatest valdkondadest alates graafilisest disainist kuni multimeedia interface'ide programmeerimiseni ja helistsenaariumite loomiseni välja. Kõik on seotud ühtse tsentraalse keskkonna mõjuga," räägib Jan ühest massiivsemast tööst, kus sai kombineerida kõiki oma soove, oskusi ja teadmisi. "Kuna oleme teinud kogu aeg äriobjekte, siis seal lähtusime samadest parameetritest. See ei ole selline rahva raha raiskamine, vaid toob muuseumile need kulud tagasi," täiendab Ken. "Võtsime maailma muuseumide standardid ja kandsime need sinna sisse. Äri toimib lihtsalt seeläbi, et kui näitus meeldib, siis sa lähed sinna uuesti tagasi. Meile on oluline, et näitus vastaks inimeste ootustele ja meelelahutuslikule ja teaduslikule kogemusele."
Muljeoaas keset pragmaatikatKogemuse ja loo otsingud on viinud Jani ja Keni arusaamisele, et ükskõik missugune töökeskkond ei tohi olla liiga pragmaatiline. "Asi peab olema muidugi organiseeritud. Mida vähem on korrapäratut stiihiat, seda tervem on keskkond," on Jan veendunud, nentides, et kui üldine struktuur on laokil, siis on ka inimestel selles morn olla. "Aga alati võiksid olla alad töökeskkonnas, kasvõi muljeline portaal, kust lähed ühest alast teise ja kus tekib teine meeleolu," hindab ta pauside ja enesetunde muutuse olulisust. "Mingid oaasid võiksid olla, inimene on lihtsalt emotsionaalne olend," lisab Ken, mainides tarkvarafirmadest alguse saanud bürooruumide ideemuutust. "Ka kinnisvara- või advokaadibürool võib olla sama hull kontor nagu IT-firmades. Oluline on see, et inimene tunneks end selles keskkonnas hästi. Miks jagatakse näiteks kontorites tasuta puuvilju või tehakse ruume, kus on võimalik 20 minutit magada vahepeal? Kõik selleks, et inimene tunneks ennast nagu kodus või veel paremas kohas, kuhu ta tahab minna," kirjeldab Ken."Tore on vaadata, kuidas levib zen-suhtumine," jätkab ta. "Näiteks Apple'i kellale on sisse ehitatud rakendus, et hinga. Et kui pulss on liiga kõrge, siis võtad ühe minuti ja hingad ja pulss reaalselt läheb alla. Selleks on ka kontoris vaikuseruumid, kuhu näiteks müügiinimene saab minna ja rahuneda pärast mõnda hävitavat telefonikõnet. Veel parem, kui seal on stimuleerivad helid ja valgus, mis juhivad inimese korraks täiesti teise meeleollu oma sisemaailmas."
4 fotot
- Keni ja Jani tööruumid ulmefilmist. Elisa esindusruum Helsingi keskuses. Foto: Jan Graps
Seotud lood
Rahvamassid, ekstreemsed ilmastikuolud, elektrikatkestus, probleemid tehnikaga, vara lõhkumine, veekogude lähedus ja keelatud esemed – need on vaid mõned näited, millega tuleb arvestada ühe ürituse turvalisuse tagamisel. Iga turvapartner peab kõikvõimalikud stsenaariumid läbi mõtlema, mis võib juhtuda ning mis võib minna valesti. Vahel võib pisieksimus ühe meeldiva koosviibimise hetkega rikkuda.