Priit Alamäe: toome Eesti majandusse juurde 4 miljardit eurot

Te juhite ettevõtet, mis tegutseb 10 riigis ja millel on 800 töötajat, lisaks on teil kaks väikest last. Ilmselt teil pole väga palju vaba aega. Miks te seda vähest uue erakonna loomise peale otsustasite kasutada? Reformide tegemine tähendab seda, et ajutiselt läheb osadel inimestel võrreldes tänasega elu keerulisemaks, aga pikas perspektiivis läheb kogu ühiskonna elu paremaks. Nelja-aastane valimistsükkel ei soosi pika vinnaga muudatuste tegemist ja ebameeldivatest asjadest rääkimist, sest peamine eesmärk on saada Riigikokku tagasi valitud. Meil tekkis orgaaniliselt seltskond inimesi, kellega koos me tundsime, et võiks proovida meie poliitikasse muudatust tuua. Leppisime juba alguses omavahel kokku, et me räägime asjadest otse ja tegutseme selliselt, et sõltumata (valimis)tulemusest suudaksime iseendale pärast otsa vaadata.

Mis on Eesti majanduse hetke suurimad probleemid? Demograafia, kapital ja ühiselt defineeritud majanduslik ambitsioon. Demograafiast tingitud tööealiste inimeste vähenemine järgmise 20 aasta jooksul – see on meie riigi kõige suurem probleem. Võrreldes teiste riikidega oluliselt kallim ja raskemini kättesaadav kapital on mure meie ettevõtete jaoks. Meie majanduspoliitika ambitsiooni laeks ei peaks olema see, et Eestisse tulevad välisinvesteeringud, vaid see, et Eestis on peakorterid, kes suudavad ennast kas läbi investeeringute või omandamiste sisse osta teiste riikide väärtusahelatesse ja majandustesse.

Mida käegakatsutavat te ettevõtjate heaks ära tahate teha? Tuua järgmise 5 aasta jooksul Eesti majandusse juurde 4 miljardit eurot: 1 miljard läbi riigiettevõtete börsile viimise ja 3 miljardit läbi selle, et me toome vähemalt 50% meie pensionirahast tagasi meie majandusse. Siinne kapitaliturg käima lükata ja viia meie seadustesse, määrustesse ja ka ametnike suhtumisse sisse põhimõte, et ettevõtjaid usaldatakse.

Kas te usute, et välismaised pangad on nõus päitsed pähe saama ja poole pensionifondide mahust Eestisse investeerima? Selles, et täna on Eestisse investeeritud nii väike osa pensionirahast, ei ole süüdi mitte „välismaised pangad“, vaid poliitikute poolt seatud raamistik, milles need pangad tegutsevad. 1999. aastal tehtud otsus kogumispensioni süsteemi loomiseks oli väga õige, aga võrrandist jäeti täiesti välja Eesti majanduse pikk plaan. Meie pensionäridel ei saa tulevikus minna hästi, kui meie majandusel ei lähe hästi. Meie oleksime valmis minema kasvõi selleni, et investeerimismandaat lüüa pooleks ja öelda, et kolmveerand riigi poolt juurde pandavast rahast võib investeerida ainult Eesti majandusse.

Millistes ettevõtlusvaldkondades te kõige rohkem potentsiaali näete? On öeldud, et Eesti Nokia on see, et meil ei ole Eesti Nokiat. Ma olen sellega täiesti nõus. Eestis on väga erinevates valdkondades ettevõtteid, kellel on potentsiaal oma nišis tõusta maailma tippu. Saksamaa majandus põhineb mittelstand’il, need on just sellised globaalses mõistes keskmise suurusega ettevõtted, kes on maailmas omas valdkonnas liidrid, aga keda väljaspool nende majandusharu väga palju ei teata. See võiks olla ka Eesti tulevik. Eraldi suur väljakutse on Eesti loodusvarade väärindamine – Eesti võiks olla 20 aasta pärast maailmas innovatsiooniliider puidu väärindamises, et tänase 80 euro asemel võiks igast tihumeetrist meie majandusse tuua näiteks 120 eurot.

Kes on teie silmis need rahvuslikud tšempionid, keda Eesti riik aitama peaks ja kuidas riik seda teha saab? Need on ettevõtted, kes suudavad ja tahavad rahvusvaheliselt kasvada, jättes peakontori, kõrgeltmakstud töökohad ja kasumi Eestisse. Eesti ettevõtted on maailma mastaabis tillukesed, aga meil on potentsiaal olemas. Rahvusvaheline laienemine tähendab aga olulisi investeeringuid, et konkurentidelt turgu võtta ja jälle jõuame tagasi selleni, kas ja millise hinnaga on kapital kättesaadav sellistele ambitsioonikatele ettevõtetele.

Peakontorite Eestisse toomisest ja nende siin hoidmisest on kaua räägitud. Mida te teete teisiti, et see ka reaalselt toimima hakkaks? Me ei räägi mitte mingite anonüümsete peakorterite Eestisse toomisest, vaid sellest, et täna kas Eesti turul tegutsevad või Eestist eksportivad ettevõtted kasvaksid rahvusvaheliste operatsioonidega peakorteriteks, kes müüvad ja toodavad üle kogu maailma. Mida rohkem meil selliseid ettevõtteid on, seda rohkem tuleb neid juurde, sest see tekitab läbi kogemuse, enesekindluse ja talentide kasvu positiivse ahelreaktsiooni. Samas, kui me vaatame seda, et Nordea peakontor liigutati hiljuti Stockholmist regulatsioonide tõttu Helsingisse, siis võib ka siin olla tulevikus potentsiaali.

Aga mida te väikeettevõtjate heaks teha tahate? Iga ettevõtja on Eesti riigi jaoks väärtus, ei ole olemas riigi jaoks väärtuslikke ja väheväärtuslikke ettevõtteid. Iga inimene, kes läbi ettevõtluse suudab ära toita oma perekonna ja pakkuda oma kogukonnas tööd ka teistele, on väärtus. Riik peab sellistel inimestel eest ära tulema ja neid mitte ahistama läbi liigse bürokraatia.

Lennuühendused on täna tõeline probleemkoht ja siin ei näi paranemist tulemas. Mida te Euroopa Liidu riigiabireeglite valguses üldse ise teha loodate? Minu jaoks ei peaks olema Eesti lennundusklastri eesmärk mitte kasumlikkuse, vaid otselendude arvu maksimeerimine. Kui meil iga-aastaselt otselendude arv kasvab ja meie kogu klastri kasumlikkus on minimaalselt jätkusuutlik, siis see on juba väga hea tulemus. Kui meie lennujaam teenib kasumit, siis see tuleks suunata otseühenduste subsideerimiseks, mitte riigile dividendideks. Vajadusel võib riik tellida otseühendusi ka riigihankega, sest meiesugusele perifeerias asuvale riigile on otseühendused elulise tähtsusega.

Miks te arvate, et kõik riigifirmad peaks vähemalt osaliselt börsile viima või erastama? Pidev dividenditulu jääb siis ju saamata? Meie põhiline eesmärk riigiettevõtete börsileviimisel on meie kapitalituru käimatõmbamine ning ettevõtete poliitilise kontrolli alt väljaviimine. Riigi eesmärk ei peaks olema ettevõtlusega tegelemine ja kui me jätame reguleeritud ettevõtted kõrvale, siis oleme ausad, tuleviku dividendid ei ole ka mitte kuidagi garanteeritud. Ja börsileviimisest saadud miljardiga on võimalik ära teha suur hulk vajalikke infrainvesteeringuid.

Mis saab pikas plaanis Eesti energeetikast? Selge on see, et taastuvenergia osa peab oluliselt kasvama, et tagada Eesti poolt rahvusvaheliste kokkulepete täitmine, aga mina isiklikult ei ole täna küll valmis rääkima kindlas kõneviisis Põxitist ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks energiajulgeolek – me ei tohiks tipuvõimsuste katmiseks jääda lootma ainult merekaablitele.

Teiseks Ida-Virumaa inimesed – Eesti ei saa endale lubada, et praegu põlevkivitööstuses töötavad inimesed on mõne aasta pärast tööta, see tähendaks meile sotsiaalset katastroofi.

Kolmandaks usun ma põlevkivitööstuse potentsiaali, sest juba praegu tegelevad ettevõtjad teadusuuringutega, kuidas põlevkivist teha järjest kõrgema lisaväärtusega tooteid.

Väikesed pensionid on tänaseks Eesti riigi jaoks majanduslik probleem. Mida pensioniealiste vaesusriskiga ette võtta? Meie pensionisüsteem on juba täna defitsiidis, meie pensionäride suhe töötavatesse inimestesse kasvab aasta-aastalt ja ainuüksi selle jaoks, et 20 aasta pärast saaks inimesed sama suurt riiklikku pensioni kui täna, peaks sotsiaalmaks tõusma ligi 40%-ni. Lisaks tähendab rahvastiku vananemine seda, et inimesed kogu arenenud maailmas peavad tulevikus kauem töötama. Täna on küsimus selles, kuidas muutuva struktuuriga tööjõuturul teha ühelt poolt vanemaealiste palkamine tööandjatele atraktiivsemaks ja teiseks anda neile inimestele võimalus väärikalt elatist teenida selle asemel, et ainult riigi poole vaadata. Meie ettepanek on see, et pensioniealiste sissetulekud: pension + palk - vabastada kuni 1000 euroni kõigist tööjõumaksudest.

Mida teha selleks, et majanduslikku jõukust ei toodetaks ainult Tallinnas ja Harjumaal, vaid ka mujal Eestis? Tallinn ja Harjumaa on juba täna ka Euroopa mõistes suhteliselt jõukas piirkond. Siin ei ole meil olulisi turutõrkeid.

Ma suunaks igasugused Euroopa toetusrahad eranditult väljaspoole Harjumaad, sellel võiks olla tuntav efekt.

Teine suur teema on universaalteenuste kvaliteet väljaspool tänaseid suuri tõmbekeskusi – kui mu lapsed saavad igal pool Eestis sama hea kvaliteediga haridust, siis on inimestel vähem motivatsiooni sealt ära kolida.

Kolmas on ühendused – 200 km Eestis on palju pikem maa kui näiteks Saksamaal.

Ja neljandaks peaksime me olema valmis tegema erandeid ja soodustusi investeeringutesse, mis lähevad väljaspoole tõmbekeskusi.