Kui palju maksab testamendi tegemine?

Seadusjärgse pärimise korral on esimese järjekorra pärijad pärandaja alanejad sugulased ehk tema lapsed või kui laps on surnud, siis surnud lapse lapsed oma vanema osa ulatuses, ja pärandaja abikaasa.

Silmas tuleb pidada kindlasti seda, et esimese järjekorra pärijad on kõik pärandaja lapsed, olenemata sellest, kas pärandaja on lastega koos elanud või nendega kunagi läbi käinud või on suhted katkenud juba siis, kui laps oli veel väga väikene. Laps on laps ja kuulub igal juhul seadusjärgse pärimise korral pärijate ringi.

Kui pärandajal ei ole alanejaid sugulasi, ei lapsi ega lapselapsi, siis pärivad teise järjekorra sugulased, kelleks on pärandaja vanemad ja kui vanemad on surnud, siis nende alanejad sugulased. Samuti on pärijaks teise järjekorra pärijate kõrval pärandaja abikaasa.

Kui pärandajal ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast – see tähendab, et ei ole lapsi, vanemad on surnud ja vendi-õdesid ega nende lapsi ei ole, siis pärib kogu vara abikaasa. Kui pole ka abikaasat, siis pärivad kolmanda järjekorra sugulased. Kolmanda järjekorra sugulased on pärandaja ema- ja isapoolsed vanavanemad ja nende alanejad sugulased ehk siis pärandaja tädid ja onud ning kui nemad on surnud, siis nende alanejad.

Kõige levinum on notariaalselt tõestatud testament ehk testament, mis tehakse notari juures. Notar koostab siis inimese soovide kohaselt testamendi teksti ja selgitab kliendile võimalusi erinevate korralduste tegemiseks. Väga sageli eelneb testamendi tõestamisele päris mitu konsultatsiooni, enne kui lõpliku lahenduseni jõutakse.

Notari juures tehtud testament ei aegu ja kui inimene oma elus rohkem testamenti ei tee, lahendataksegi tema pärimismenetlus selle testamendi alusel. Kehtib kõige viimasena tehtud testament. Võimalik on ka see, et üks inimene on teinud mitu testamenti, mis sisaldavad erinevaid korraldusi ning kõik testamendid on kehtivad. Testamenti on selle teinud isikul õigus üksinda ja vastavalt tema soovile võimalik muuta ja seda just nii palju kordi, kui inimene ise ­seda soovib teha.

Abikaasadel on võimalik teha ka abikaasade vastastikune testament ja seda kindlasti notariaalselt tõestatud vormis. Abikaasade vastastikuse testamendi puhul saan oma praktikast öelda, et pigem vaid üksikutel juhtudel teevad abikaasad kohe esimesel kohtumisel notariga testamendi. Enamasti läheb ikka nii, et inimesed saavad kõik neid huvitava info ära küsida, saavad notarilt infot erinevate võimaluste kohta ja tahavad siis rahulikult järele mõelda. Abikaasade vastastikuses testamendis määravad abikaasad teineteise oma ainupärijaks. Samas saab selles testamendis määrata ühiseid annakuid ja iseseisvaid annakuid. Saab määrata pärija või pärijad üleelanud abikaasale ja ka muid korraldusi teha.

Kui ühe inimese tehtud testamendi võib see inimene ise igal ajal tühistada, ilma et sellest peaks kellelegi midagi rääkima, siis abikaasade vastastikuse testamendi puhul seda üks abikaasa salamahti tühistada ei saa. Ühe abikaasa poolt abikaasade vastastikuse testamendi tühistamise puhul muutub see testament kehtetuks alles siis, kui teine abikaasa on saanud kätte notari poolt temale saadetud teate testamendi tühistamise kohta.

Sageli kogen, et inimesed on kelleltki selle tegemise võimaluse kohta kuulnud. Paraku tehakse kodune testament vahel ka nii, et testamendi tegija ei tea, millised reeglid sellisele testamendile on kehtestatud. Kodune testament saab olla kas tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament.

Mõlemal juhul kaotab kodune testament kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testamendi tegija sel ajal elab. See tähendab, et kuue kuu möödudes tuleb teha uus kodune testament.

Tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamendile peab testamendi tegija alla kirjutama vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul. Ka tunnistajate valimisel tuleb teada, kes võivad tunnistajad olla. Pärimisseaduse kohaselt ei või olla koduse testamendi tunnistajaks isik, kelle enda või kelle üleneja või alaneja sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase või abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase kasuks testament tehakse.

Paraku praktikas tuleb ette olukordasid, kus notarile esitatakse pärimismenetluse algatamisel kodune kahe tunnistaja juuresolekul allakirjutatud testament, kus kõik on justkui väga selge ja vormistus väga kena, aga tunnistajad on isikud, kes tunnistajad mitte olla ei tohi, ja sellisel juhul on testament tühine.

Notariaalseks testamendiks loetakse ka selline testament, mille inimene on ise kirjutanud ja toonud notari kätte hoiule. Seda testamenti notar ei koosta, vaid klient toob ümbrikus tema enda koostatud testamendi ­notari kätte hoiule. Selline testament loetakse võrdseks notariaalselt tõestatud testa­mendiga ja see ei kaota aja möödudes kehtivust. Ka seda testamenti saab testaator igal ajal notari hoiult tagasi võtta.

Suurim erinevus on selles, et kui inimene kingib oma eluajal ära oma vara, ei ole ta enam selle vara omanik ja ta ei saa seda kinkelepingut enam ühepoolselt muuta.

Kui on aga tehtud testament, siis testamendi tegemise järel on inimene endiselt oma vara omanik. Tal on õigus oma vara ka pärast testamendi tegemist müüa, k­inkida ja muul viisil käsutada. Samuti saab testamenti soovi korral alati muuta.

Kinkelepingu puhul annab inimene oma vara omandi oma eluajal üle kingisaajale ja tal kaob igasugune õigus selle vara edas­pidise saatuse üle otsustamisel. Kui inimene soovib ära kinkida oma eluaseme, siis päris kindlasti notar soovitab sellele kinkijale vormistada kinkeleping koos kokkuleppega, et kinkijal jääb õigus tasuta ja tähtajatult oma elukohta ka edaspidi kasutada – seda nimetatakse isiklik kasutusõigus. Isiklik kasutusõigus kinkija kasuks kantakse kinnistusraamatusse ja see kehtib igakordse omaniku suhtes. Ehk isegi kui kingisaaja võõrandab kinnisasja uuele omanikule või saavad kingisaaja surma korral kinnisasja omanikeks kingisaaja pärijad, kehtib kinkija õigus oma elukohta kasutada ka uue omaniku suhtes samasisulisena edasi.

Kinkija eluajal seda isikliku kasutusõiguse kannet kinnistusraamatust kustutada ilma kinkija nõusolekuta ei ole võimalik. Sel juhul säilib kinkijal konkreetse kinnisasja suhtes teatud õigus.

Näiteks: eakas inimene kinkis oma korteri oma lapsele ja tema kasuks koormati ­korter isikliku kasutusõigusega. Nüüd on perekonnas jõutud kokkuleppele, et kuna kinkija ei saa enam iseseisvalt elamisega hakkama, on ta nõus minema elama hooldusasutusse või asub elama oma lapse juurde. Korter soovitakse ära müüa. Nüüd on müügiprotsessi vajalik kaasata ka see kinkija, et ta annaks nõusoleku tema kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks kinnistusraamatust. Kui kinkija sellist nõusolekut ei anna, ei ole omanikul ühepoolselt võimalik seda kannet kustutada.

Samas ka sellisel juhul ei ole kinkijal enam õigust seda vara ise müüa ega kellelegi teisele kinkida. Kui suhted kingisaajaga ei ole enam väga soojad, ei pruugi ka see, et kinkijal on juriidiliselt igati tagatud õigus oma elukohta kasutada, tegelikkuses kinkijale piisavalt hea valik olla.

Näiteks kui kinkija ei soovi enam elada neljandal korrusel paiknevas korteris või nii suures korteris ja tahaks väga kolida väiksemasse ja esimesel korrusel asuvasse korterisse, siis ei ole see sugugi enam tema enda võimuses. Kui korteri omanik ehk see, kellele korter sai kingitud, selle plaaniga kaasa ei lähe, ei olegi kinkijal selles olukorras suurt midagi ette võtta. Ta on justkui “sunnitud” selles korteris edasi elama, ükskõik kui ebamugav see tema jaoks ei ole.

Pärimise planeerimine ongi inimese poolt testamendiga korralduste tegemine surma puhuks. Teatud juhul muudab see pärijate jaoks edasised toimingud väga olulisel määral lihtsamaks. Samas võib muidugi testamendis antud korralduste täitmine olla pärijate jaoks tülikas, ebameeldiv ning tekitada probleeme ja vaidlusi.

Nimetatud vara on täpselt samasugune vara nagu kõik muu. Kui inimene testamenti ei ole teinud, päritakse ka aktsiad ja muud osalused erinevates äriühingutes üldise korra alusel ehk seaduse järgi.

Ettevõtja, kes soovib ise määrata, kellele milline osa tema aktsiatest jmt peaks saama, peaks kindlasti sellekohase testamendi koostama.

Testament on testamendi teinud inimese eluajal erilise saladusega dokument. Kui testamendi tegija ise testamendist kellelegi ei räägi ja seda kellelegi ei näita, siis ei saa keegi kolmas isik tema eluajal selle kohta infot – ei selle kohta, kas isik üldse on teinud testamendi ega loomulikult ka selle kohta, mis sisuga see testament on. Kui testamendi tegija ise perele-pärijatele sellest räägib või testamenti näitab, on iseasi.

Erinevate paroolide hoidmise kohta väga head ja universaalset nõu ei oskagi anda. Muidugi on võimalik soovi korral testamendis märkida, kus on hoiustatud mingid tähtsad paroolid, võtmed ja muud eriliselt olulised andmed, et pärija hiljem neile ligi pääseks.

Otsuse peab inimene kindlasti ise tegema. Igal konkreetsel juhul tuleks ikka teha otsus omaenda vara koosseisu, sealhulgas kohustusi, ja oma pere- või sugulussuhteid arvesse võttes. Kui kolleeg, sõber või sugulane on mingid tehingud teinud ja tehtuga äärmiselt rahul, ei pruugi see teisele isegi sarnase peremudeliga inimesele sugugi sobida.

Selleks, et jõuda otsusele, kas teha kinkeleping või testament, on minu meelest kõige olulisem enda jaoks läbi mõelda, kas ma tahan olla oma surmani selle vara omanik või mitte. Kui omanikuks olemine ei ole oluline ja on päris kindlalt otsustatud, kellele see vara peaks üle minema, võib loomulikult teha kinkelepingu. Kui aga kasvõi natukene oled kahevahel, et kas sellele või teisele lapsele, õele või vennale jne, siis on õige jääda testamendi juurde, sest testamenti saab muuta, kui oled ümber mõelnud. Ja oma ainukest elukohta ära kinkida ei ole ka alati väga arukas. Isegi oma ainsale lapsele mitte. Eespool olen juba kirjeldanud põhjuseid, miks võib olla oluline, et inimene saaks ise otsustada näiteks oma korteri müümise või väiksema vastu vahetamise üle.

On olukordi, kui inimene tuleb notari juurde sooviga teha testament. Jutu käigus selgub, et see inimene on vallaline ja tal on üksainus laps, kellele ta oma vara soovib pärandada. Või siis et tal on kolm last ja ta soovibki, et kogu tema vara läheks kõigi laste vahel jagamisele. Sellisel juhul pole testamendi tegemine üldse vajalik, kuna ka seadusjärgsel pärimisel saabub täpselt soovitud tagajärg. Seega mitte alati pole põhjendatud ega vajalik testamendi tegemine selleks, et inimese vara jääks just sellele või neile, kellele pärandaja seda jätta soovib.

Teatud juhul aga jälle on testamendi mittetegemisel äärmiselt halvad tagajärjed. Kui näiteks on üks abielupaar, kellel lapsi ei ole, siis nendel on vägagi mõistlik vähemalt kaaluda testamendi tegemist. Nimelt seaduse järgi on sellisel juhul ühe abikaasa surma puhul pärijaks küll pooles osas üleelanud abikaasa, aga teise poole pärandist pärivad surnud isiku vanemad või õed-vennad või nende lapsed. Nii võibki ühe abikaasa surma puhul tekkida olukord, kus üheskoos ostetud korter, suvila, auto jne läheb abikaasale ja surnud abikaasa sugulastele, kellega pole võib-olla isegi üldse kogu oma pika elu jooksul läbi käidud. Läbirääkimised pärandvara jagamise üle ei pruugi alati minna sugugi mitte lihtsalt.

Testament abikaasa kasuks oleks aga toonud kaasa just soovitud tagajärje ehk üleelanud abikaasa oleks olnud teise abikaasa ainupärija.

Pärija on isik, kellest saab pärandaja õigusjärglane, kes pärib kogu pärandajale kuulunud pärandi – nii varad kui ka kohustused – ja kes muu hulgas on kohustatud täitma pärandaja poolt testamendiga määratud annakud ja muud korraldused.

Pärimisseadus sisustab annaku mõistet järgmiselt: kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist. Annakuks võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve.

Kui testamendiga ei ole määratud annakutäitjat, siis on annakutäitjaks pärija. Pärijal on kohustus annakusaajale annak üle anda.

Kui annakuna on testaator määranud kellelegi näiteks mõne kinnisasja, peab pärija sõlmima annakusaajaga notariaalselt tõestatud vormis lepingu selle kinnisasja kui annaku annakusaajale üleandmiseks.

Praktikas soovitakse sageli määrata näiteks elukaaslasele või muule isikule õigus pärandajale kuulunud kinnistul asuvat elamut või pärandajale kuulunud korterit oma elukohana kasutada. Kas siis teatud aja jooksul või tähtajatult ehk annakusaaja elu lõpuni. Näiteks määrab testaator pärijaks oma lapsed ja annakuna määrab oma elukaaslasele õiguse nende ühist elukohta tähtajatult ka edaspidi oma elukohana kasutada. Ka sellisel juhul on pärijal või pärijatel kohustus testamendiga määratud annak annakusaajale üle anda ehk tagada annakusaaja õigus elamut või korterit kasutada. Selleks sõlmitakse enamasti isikliku kasutusõiguse seadmise leping annakusaajaga ja kantakse annakusaaja kasuks kinnistusraamatusse isiklik kasutusõigus. Pärija või pärijad saavad aga selle kinnistu omanikeks.

Testamendiga on pärandajal päris palju võimalusi teha oma surma puhuks erinevaid korraldusi. Muu hulgas on võimalik määrata pärijale asepärija(d). On võimalik määrata eelpärijad ja järelpärijad. Näiteks kui soovitakse, et alaealine laps saaks pärijaks alles siis, kui ta on saanud täisealiseks või omandanud hariduse, või mistahes muu järelpärimise tingimuse saabumisel, saabki nimetada teda järelpärijaks.

Eelpärijal on küll õigus pärandvara hulka kuuluvaid esemeid käsutada, aga tema käsutusõigus ei ole absoluutne, eelkõige kinnisasjade käsutamise puhul. Samas on pärijal õigus määrata, et eelpärija võib kogu pärandit vabalt käsutada.

Notari juures on just kõige õigem kõikidest oma soovidest rääkida, arutada, kaaluda, et siis notariga koostöös kõige sobivama sisuga testament teha.