Juri Petrov: Venemaal tõi kriis intresside rekordlanguse ja ostubuumi, Eestis aga külmutatakse kõike

Rahvas võtab oma raha nii öelda „madratsi alt“ ja ostab elamispinda. See loob töökohti, lisab koormust ehitajatele. Majandus nõuab raha mahutamist ja seda praeguses olukorras ka saab. Eestis aga külmutatakse paljude objektide ehitamist, pangad hakkavad käituma ettevaatlikult, laenu on väga raske saada, eriti kui sinu firma sai riiklikku kriisiabi.

Minu arvates seisneb asi praegu selles, et rebiti katki harjumuspärased majandussidemed. Paljud inimesed osutusid lihtsalt „väljalülitatuteks“ harjumuspärasest majanduskäibest. Kusagil rängemalt, näiteks Moskvas või Pekingis, kusagil vähem. Itaalia või Venemaa taustal on Eesti väga mugavas olukorras. Ülejäänu puhul aga ma isiklikult ei näe veel põhjust konstateerida kriisi.

Mõned firmad sattusid enda jaoks keerulistesse tingimustesse, kuid teine küsimus on see, mida nad nendega peale hakkavad. Suurfirma kuulutab välja pankroti, kuid loetud nädalate pärast teatab aktsiate emissioonist. Tõenäoliselt käib siin teatud mäng. Vara on voolanud ühelt omanikult teisele või on pärast mõningaid interaktsioone jõudnud tagasi samadesse kätesse. Võib-olla mängiti sel puhul läbi märksa keerulisem partii. Paljud firmad on kasutanud turu praegust kokkuvarisemist isiklikuks rikastumiseks või äri arendamiseks ja võimaluste suurendamiseks, uute territooriumide hõivamiseks.

Me võime näha eredaid näiteid selle kohta, kuidas ärid on käitunud vastutustundlikult. Inimesed on leidnud viisi toimetada klientidele toitu kodudesse ning luua veel mingeid uusi teenuseid selles muutuvas maailmas. Kasvu on üles näidanud need, kes on osanud oma äriprotsesse üles ehitada enda jaoks mõnevõrra harjumatu mudeli alusel.

Ja on olemas ülejäänud, kes räägivad: „Aidake meid. Me oleme ju teie jaoks nii palju teinud – muutnud maksuseadusi, kuid lõppkokkuvõttes oleme ikkagi lojaalsed Venemaa lipule ja loodame, et riik meid samuti selles olukorras aitab.“ On arusaadav, et kõik istuvad ühes paadis, kuid ühed käituvad palju vastutustundlikumalt, teised aga püüavad olukorda kuritarvitada, mängida tekkinud olukorral.

Kui vaadata naaberriiki Venemaad, siis siin võib märgata tähtsat erinevust. Kriis on toonud seal kaasa hüpoteegiintresside rekordilise languse. Rahvas ostab elamispinda, mistõttu võtab raha nii-öelda „madratsite alt“. See loob töökohti, lisab koormust ehitajatele. Majandus nõuab raha mahutamist ja seda praeguses olukorras ka saab.

Eestis aga külmutatakse paljude objektide ehitamist, pangad hakkavad käituma ettevaatlikult, laenu on väga raske saada, eriti kui sinu firma saab riiklikku abi.

Niisuguse käitumise põhjused on samuti arusaadavad. Eestis kuuluvad pangad väliskapitalile ja nad ei ole päris kompetentsed. Pealegi on kõik need pangad osalenud ulatuslikus rahapesus ning on nüüd valmis püüdma igat vanaemakest, kes on pannud pangakontole 50 eurot sularaha. Aga meil on see, mis meil on. Vaba raha puudus ning pangaintresside tõus ja suuremad nõudmised laenajatele toovad kaasa nõudluse vähenemise ning tarbimisahelate külmutamise.

Praegu on raske öelda, kas me pöördume tagasi nn normaalsesse ellu selles tähenduses, mis meil oli enne pandeemiat. Kui saabub vaktsiin, siis tõenäoliselt tuleval aastal jõuab maailm harjumuspärastesse rööbastesse tagasi. Aga isegi sel juhul paljud äriprotsessid muutuvad ning võidavad need, kes mängivad pikaajalist mängu ja on suutelised kiiresti muutuma.