Eestimaa Rohelised: inimesed ei vaja riiki kui lapsehoidjat, vaid kui teenusepakkujat

„Täiskasvanud inimene, kes ei tee kellelegi halba, ei vaja riiki kui lapsehoidjat. Eestimaa Rohelised on täna liberaalsed nii geiabielude kui ka näiteks kanepi legaliseerimise suhtes. Teisalt oleme aga vasakpoolne erakond ja leiame, et riik peab pakkuma meile teenust, mille saamiseks tuleb maksta makse,” ütles Tinn. Ta tõi näiteks, et kui Eestis läheb hetkel SKP-st umbes 33% maksudeks, siis Skandiaavia riikides on see arv ligi 44%. „2/3 meie päästjatest on vabatahtlikud, aga tegelikult võiks teenust pakkuda siiski rohkem professionaale. Oleme seda meelt, et haiglad ja koolid peaksid olema endiselt tasuta, ent nende eest peaksime maksma makse.”

Ta lisas, et erakonda häirib teiselt poolt ka väga raha kulutamine ehk kui pidevalt räägitakse maksude tõstmisest, peaks vaatama ka probleemi teist poolt – riigi ja kohalike omavalitsuste süsteemis toimub tohutu raiskamine ja mittetasuvatesse projektidesse investeerimine. „Näiteks Rail Baltic, mille puhul viidi läbi sotsiaalmajanduslik analüüs ja selgus, et sinna on miljardi euro eest liigseid tulusid juurde kirjutatud, sest vastasel korral poleks Eesti Euroopa Liidult raha saanud. See tähendab, et oleme saanud toetust valetades ning kui isegi Rail Baltic valmis ehitatakse, ei tohi see kunagi kasumit toota, sest sellised on Euroopa Liidu regulatsioonid. Esialgsete kalkulatsioonide põhjal hakkame igal aastal kuni 50 miljonit eurot sellele projektile peale maksma! Võtame kohustuse, aga samas pole ühtegi majanduslikku kalkulatsiooni, miks meie riik peaks sellise kulu enda kanda võtma. Maksumaksjatele on tekitatud kahju ebamõistlike lepingutega , kus riik või KOV rendib pikaajaliselt kinnisvara. Olgu näitena toodud superministeerium, Tallinna koolid või Tallinna munitsipaalelamud.”

Freivaldi sõnul tähendab see, et vaja on korralikke kontrollsüsteeme. „Riigi ja kohalike omavalitsuste projektide puhul peavad olema konkreetsed mõõdikud. Näiteks pole ma näinud eelarve sidumist arengustrateegiatega ei Tallinna linnavalitsuses ega Kuusalu vallavalitsuses. Seega võtame me vastu mingisuguse eelarve, kuid investeeringureal eelarves puudub link arengukavaga ja jääb selgusetuks, millist mõõdikut see peaks positiivselt nihutama. Ehk otsused, mis tehakse, tehakse kellegi kõhutunde põhjal ning veel kehvemal juhul kellestki mõjutatuna. Ja nende otsuste täitmist ei saa hiljem kontrollida.”

Ometi on olemas nii Riigikontroll kui ka riigiametite endi siseaudiitorid, kes kontrollivad asutuste tööd ja projektide täitmist. „Peame jõudma sinna, et nii Riigikontrolli kui ka siseaudiitorite leiud peavad olema avalikud ning täitmiseks. See tähendab, et ametkond peab konkreetsele ettekirjutisele teatud aja jooksul vastama ning seda täitma. Siis ei pea enam iga üksikut juhtumit kõrvalt ükshaaval analüüsima, vaid tegevused on selged ning eesmärgistatud,” sõnas Freivald.

Mõõdikuid kardetakse vahel, osa põhjust võib olla selles, et mõõdikuid valides saab väga selgeks, mida tegelikult juhtimises väärtustatakse. Üheks väärtuspõhise juhtimise näiteks tõi Freivald hiljutise Endla tänava teeremondi Tallinnas Kristiine piirkonnas, mille läbiviimise eesmärk oli üllatuslikul kombel, et remont ei tohi takistada linnaosa läbivat liiklust. „See tähendas, et teeremont toimus öösel, kohalike inimeste uneajast. Kuhu jäi aga hoolivus oma inimeste suhtes, et nad saaksid öösel magada? Kui valida väärtuseks hoolivus ja mõõdikuks unetunnid, pidanuks seda remonti tegema sarnaselt Gonsiori tänavaga, mis lihtsalt suleti mitmeks kuuks liiklusele. Nii kohalikud omavalitsused kui ka riik vajab juhtimist parimate praktikate järgi, et saaksime pühendada aega väärtuspõhiste kokkulepete tegemisele ja tegutseda nende kohaselt.”

Suureks probleemiks on Tallinnas Tinni ja Freivaldi hinnangul autostumine. „Kui Tallinnas on täna 450 autot 1000 elaniku kohta ja teid projekteeritakse nii, et perspektiivis mahuks ära koguni 650 autot, siis Helsingis on samal ajal vähendatud autosid 350ni 1000 elaniku kohta. See ei tähenda aga, et rohelised tahaksid nüüd tee-ehitust seisma jätta ja ehitusfirmadelt töö ära võtta – sugugi mitte! Meie eesmärk on suunata samade või isegi suuremate ehitusmahtude juures pilk inimeste poole, mis tähendab, et suurte magistraalide asemel ehitataks välja kvartalisiseseid teid, et jalakäijatel ning teistel kergliiklejatel oleks mugav ja ohutu oma kodulinnas liigelda,” rääkis Tinn. „Jah, ühistransport on küll meil täna tasuta, ent busside arvu pole aastaid suurendatud ja ka liinid on jäänud suuresti samaks. Inimene valib ühistranspordi siis, kui see on mugav ja kiiruselt sarnane autoga. Aga sellega ei tegeleta ning kõige selle valguses tundub Tallinna rohelise pealinna tiitel nagu avanss.”

Freivald nentis, et „viiest finalistist oli Tallinnas kõige väiksem mikromobiilsus jalgsi ja rattaga liiklejate näol, aga tiitli saime selle eest, et oleme väga halba olukorda natukene püüdnud paremaks teha. Rohelise pealinna tiitel on hea reklaam turistide meelitamiseks, kuid tõeliseks roheliseks pealinnaks saamine nõuab veel palju tööd ”

Lisaks liiklusele tõi Tinn välja veel mõned soiku jäänud projektid: „Ajal, kui abilinnapeana töötas Züleyxa Izmailova, algatati Roheliste poolt linnavalitsuses plaan panna Tallinna saja munitsipaalhoone katusele päikesepaneelid. See oli aeg, kus päikeseenergia arendamist toetati ning tasuvusajaks oli vaid seitse aastat. Tegemist oleks olnud rahaliselt reaalselt tasuva roheinvesteeringuga. Projekt sai alguse ning kahele hoonele pandi paneelid peale. Siis aga saabus uue linnapea aeg ning projekt jäi soiku.”

Teine oluline teema, mida rohelised väga toetavad, on mahetoit. Mahetoit on toit, mis on kasvatatud pestitsiididevabalt s.t. mürke kasutamata. „Mahetoit on tähtis, sest see aitab elurikkusel areneda ja säilida. Intensiivse põllumajanduse puhul elurikkus mullast kaob. Meie mõte oli, et Tallinna linnast võiks saada mahetoidu suurklient, kes varustab lasteaedasid, koole ja haiglaid puhta toiduga. Samal ajal säiliks ja kasvaks mahepõllupidajatel töö. Seejuures ei ole maheda toidu hind sugugi palju kallim. Peame ka väga oluliseks , et eelkõige lapsed oma arengufaasis ei sööks toitu, milles on mürkide jäägid. Kahjuks mahetoit ja päikesepaneelid ei huvita linnavalitsuses kedagi, puudub eestvedaja ning nende teemadega ei tegeleta.”

„Põhjus on lihtne: Tallinna linnal ei ole täna missiooni ega visiooni, kodulehel on vaid juhtimise põhimõtete all viide seadusele ja koalitsioonileppele,” selgitas Freivald. „Aga et eesmärgiks võiksid olla mahetoit või õnnelikud inimesed – seda ei ole. Iga ettevõte, asutus ja inimeste grupp on loonud endale missiooni ja visiooni, millest otsuseid tehes joonduda. Aga Tallinna linnal need puuduvad.”

Taastuvenergia on roheliste jaoks samuti väga tähtis teema ning Freivaldi sõnul saaksime juba minna üle ainult taastuvenergia kasutamisele, kui igaüks meist vähendaks kaheksa korda oma energiatarbimist. Rohelised mõtlevad alati, kuidas saaks mingeid asju teha paremini, ökonoomsemalt ja ökoloogilisemalt ning milline on meie tegevuse mõju keskkonnale. Näiteks on nad tuumajaama ehitamise vastu, sest ei usu nende töökindlusesse, lisaks on vältimatu vajadus dotatsioonide järele. „Maailmas on umbes 450 tuumajaama, aga teades, et kaks neist on tekitanud kohutava kriisi, siis tõenäosus ca 1:250 kohta ei ole ju eriti väike number. Pole kindlust, et Eestisse ehitatava tuumajaamaga midagi ei juhtu, sest tuumajaamade tehnoloogia pole aastakümnetega kuigivõrd muutunud,” rääkis Tinn. Tuumajaama puhul jääb riigi kanda riskihaldus ning jäätmete ladustamine. Roheliste eesmärk on aga jõuda 100% taastuvenergia juurde, mida poleks vaja doteerida, vaid see oleks tulus ekspordiartikkel.

Rohepööret ei ole võimalik ellu viia ilma ettevõtjateta. „Muidugi oleme selliste ettevõtjate poolt, kes on ökonoomsed ja käituvad eetiliselt. Puitu võib põletada, aga see peab olema ratsionaalne s.t. Eestimaal asuvates koostootmisjaamades Me ei kavatse vähendada ehitusmahte, sest Eestis on väga palju hooneid, mis vajavad ümberehitamist, renoveerimist. Autoteede asemel tuleb rajada teid jalakäijatele ja ratturitele, et inimesed saaksid liikuda müravabamas ja rohelisemas keskkonnas. Meie palve ettevõtjatele on, et tegutsedes proovige vähendada oma ettevõtete ökoloogilist jalajälge,” nentis Tinn. „Ärge müüge odavat kaupa, mis on tehtud mitteökoloogiliselt. Müüge kaupa, mis parandab maailma.”

Freivald lisas, et rahvusvahelistes tarneahelates osalemine, mille üle me täna Eesti ettevõtluses uhked oleme, peaks võtma eesmärgiks võimalikult puhta tootmise, sest sellise kauba järgi on partnerite nõudlus üha suurem ja selle lisandväärtus on suurem - aga see pööre tuleb teha riigi abiga - maksusoodustustega, otseste abipakettidega jne, et tõsta Eesti konkurentsivõimet. See puudutab kõike alates mahetoidust kuni uute korduvkasutatavate ja lihtsalt töödeldavate pakenditeni; kanepikiust teksastest ja paberist kuni nanotselluloosini; taastuvenergiaseadmetest salvestiteni. Need nõuded tulevad meie ettevõtjatele välispartnerite poolt peatselt, kui veel ei ole tulnud. Õpime ruttu, teeme koos ning oleme esimesed!”