Kuidas SK ID Solutions liitus Rohetiigri programmiga ja mis sellest siis sai

SK ID Solutions on spetsialiseerunud rahvusvahelistele e-identiteedi lahendustele. Kõige uuem ja ka laiema kasutajaskonnaga neist on Smart-ID, kuid peale selle väljastab SK Eesti riigi partnerina sertifikaate ka isikut tõendavatele dokumentidele: ID-kaart, Digi-ID, elamisloakaart ja e-residendi Digi-ID. Hiljuti uuendas SK ka koostöökokkulepet Mobiil-ID tunnustamiseks riikliku dokumendina. SK teenuste kasutajad teevad igas aastas miljardeid tehinguid ja sellel on kindlasti keskkonnamõju. Teisest küljest võimaldavad need teenused kokku hoida kütust ja paberit.

„Rahvusvahelise digiteenuste ettevõttena tajume hästi, millist majanduslikku lisaväärtust meie teenused inimestele pakuvad. Meie teenustes tehakse üle 2 miljardi tehingu aastas ja me aimame, kui palju tänu sellele ainuüksi aega kokku hoitakse. Juba enne Rohetiigri Akadeemiaga liitumist teadsime ka, et kuigi meie teenused on digitaalsed, on neil ja meil ettevõttena sellest hoolimata ikkagi väga konkreetne mõju keskkonnale. Mida me aga ei teadnud, oli see, kuidas meie teenuste keskkonnamõju mõõta, võttes arvesse nii seda, mida me selleks kulutame, kui ka seda, mida me aitame oma klientidel kokku hoida. Me tahtsime ka õppida eristama meie teenuste keskkonnajälgi, et oma teenuste arengut keskkonnateadlikumalt suunata. Muidugi oli meil soov ka võrrelda oma teenuseid konkurentidega – usume, et see on tulevikus vältimatult vajalik ja ennast tuleb varakult ette valmistada. Akadeemiaga liitudes oligi üks meie peamistest ootustest õppida mõõtma SK teenuste keskkonnajalajälgi ning selle põhjal osata targemaid arenguplaane teha,“ rääkis SK juhatuse esimees Kalev Pihl ootustest, millega eelmisel sügisel programmiga liituti.

Üks olulisematest õppetundidest oli SK-le see, et digitaalsete teenuste kogumõju ei osata maailmas ühtselt veel hinnata ning valdavalt piirdub mõõtmine väga suurte üldistuste või siis hoopis väga kitsa ulatusega. Digitaalse teenuse pakkujatel on eriti keeruline, kuivõrd paljude sektorite puhul on esimene soovitus digiteerida oma teenused kasvõi osaliselt. Mida aga teha, kui need juba on sünnist saati digitaalsed?

„Kõik sai alguse sellest, et tahtsime teada, kas meie teenused, näiteks Smart-ID või juulist väljastatav uus Mobiil-ID, on ikka päriselt keskkonnasõbralikud või ainult näivad sellistena. Küsisime endalt, kas digitaalsed teenused on tõesti automaatselt rohelised ainult seepärast, et nad vähendavad paberikasutust või transpordikulusid? Kas päriselt oleks iga digitaalse allkirja kohta alternatiivses maailmas olemas paberallkiri või tekitab allkirjade andmise mugavus neid ka suures koguses juurde? Kas allkirja andmine peab toimuma ainult kindlas füüsilises asukohas? Mida tähendavad digiteenused keskkonnale tegelikult? Millises valdkonnas pakuvad meie teenused kõige suuremat kokkuhoidu? Need olid ja on meile olulised küsimused, sest me ise usume enda tegevuse positiivsesse keskkonnamõjusse, kuid veidi tõendeid peale usu kuluks ka ära. Ehk meie teenuste mõju on kindlasti laiem kui ainult ühe allkirjastamise pealt kokku hoitud paber ja aeg. Sealjuures ei ole SK muidugi kuidagi eriline – sarnaste küsimustega maadlevad ka teised. Loodan, et meie kogemust saab laiendada ka teistele digitaalseid teenuseid pakkuvatele ettevõtetele,“ selgitas SK juhatuse liige Liisa Lukin digiteenuste keskkonnamõju silmale nähtamatut ulatust.

SK teenuste jalajälg on nende teenuste kasutajatele paljuski nähtamatu. Kui näiteks Smart-ID puhul on kasutaja ainus kokkupuutepunkt telefonisse installeeritud äpp, siis selle taustal on tegelikult palju muidki asju, mis seda äppi töös hoiavad. Digiteenuste puhul on kõige lihtsam mõõta tekitatava CO₂ suurust. Kalev Pihla sõnul on SK roll keskkonnajalajäljes seotud peamiselt infrastruktuuri loomise ja käitlemisega: „Kõigepealt on meie teenuste töötamiseks vaja servereid, mis on tulnud enne kuskil toota ja seejärel tehasest meie juurde transportida. Serverid oleme paigutanud turvalistesse ruumidesse, mida peab regulaarselt hooldama ja meie teenuste kasvades ka laiendama. Ja kolmandaks, ilma elektrita ei tööta ükski digitaalne teenus ja sellel on mõju keskkonnale.“

Digiteenuste toimimiseks vajalik taristu ja elekter annavad kokku juba päris korraliku jalajälje. Samas on SK juba aastaid koostöös Teliaga eranditult rohelist energiat kasutavates ja keskkonnasäästlikes andmekeskustes ning sealt suurt midagi paremaks ei lähe. Seega saab SK paremaks teha enda digitaalseid teenuseid, kuid siin on vaja jälgida iga pisimatki muudatust, sest üks väike muudatus korrutub juba esimeses kasutuskuus potentsiaalselt miljoneid kordi.

SK protsessijuht Kiret Rooba kinnitas, et serverite elektritarbimise üldkulu on ainult üks osa kogu rehkendusest: „Meile on oluline teada ka, kuidas meie digitaalsete teenuste jalajäljed omavahel erinevad. Näiteks, kui palju koormab keskkonda Smart-ID ja kui palju Mobiil-ID? Seda teades suudaksime hinnata SK laiemat keskkonnamõju ja oskaksime oma klientidele soovitada kõige loodussõbralikumat lahendust. Nii võib mõnikord ka selguda, et digiteerimine ei pruugigi olla parim lahendus.“

SK võttis Rohetiigri Akadeemia raames vaatluse alla nii oma teenuste omavahelise võrdluse kui ka viimase aja suurimate muudatuste keskkonnamõju. Teenusepakkujana oskab SK mõõta, et ühe inimese kontorikülastuse asendamine biomeetrilise isikutuvastusega ja dokumentide digitaalse kontrolliga loob rohkem kui kümme korda suurema digitaalse jalajälje. Samas oli palju raskem kohe sinna juurde öelda, millega on selline lisanduv jalajälg õigustatud. Akadeemia õpingute käigus jõuti siiski järeldusele, et inimeste liiklemine pangakontorisse on kordades suurema jalajäljega kui kasvanud andmete töötlus- ja salvestusmaht SK ID Solutionsis.

Kiret Rooba rõhutab, kui oluline on alati mõista, mida digiteerimisega asendatakse ja parandatakse. Näiteks keskmiselt 10 kilomeetri kaugusele pangakontorisse sertifikaati uuendama minnes, kasutades transpordivahendeid, saame keskmiselt kokku 5,462 kg/CO₂ ühe uuenduse kohta, samal ajal kui biomeetrilist isikutuvastamise meetodit kasutades tekib CO₂ ainult 0,2 ‰ (promilli) sellest.

Kalev Pihla sõnul oli Rohetiigri Akadeemias osalemine SK jaoks kindlasti kasulik, sest õpetas paremini mõistma ja mõõtma, millest koosneb keskkonnajalajälg ehk kuidas ja kui palju ettevõtte tegevus CO₂ tekitab: „Kui me tahame, et ühiskondlik diskussioon roheteemadel läheks paremaks, siis peame õppima aru saama, millest jalajälg tegelikult koosneb. Pahatihti alustatakse ettevõtte jalajälje vähendamist kõige lihtsamast ehk kontorist: temperatuur keeratakse madalamaks, ostetakse ainult rohelist elektrit ja loobutakse ühekordsete nõude kasutamisest. Samas ei ole just palju ettevõtteid, mille kontor tekitab suurema keskkonnajalajälje kui pakutavad tooted ja teenused. Tegelikult peaks mõõtma ja tegelema ikkagi sellega, milline on ettevõtte põhitegevusest tekkiv terviklik jalajälg ja kuidas see ajas muutub. Seda õpetas ka akadeemia: rohepesu asemel peab tegema päriselt läbimõeldud ja kaalutletud otsuseid, millest on keskkonnale päriselt ja mitte ainult ajutiselt ning näiliselt kasu. Usun, et Rohetiigris osalenud ettevõtjad on ses palju targemad ja oskavad näha laiemat pilti ning mõistavad, et reaalse keskkonnamõju mõistmiseks peab põhjalikku (eel)tööd tegema.“