Rohepööre pole mingi megaprojekt, vaid lihtne hoiakute muutus

Omavalitsus võib loomulikult tegeleda minimaalsega, mida seadus ette näeb, kuid kas see tagab iga kord soovitud arengu? Loo autorite meelest mitte. Tori vallavalitsus jõudis haldusreformijärgse organisatsiooni väärtuste sõnastamise ja arengukava koostamise käigus arusaamisele, et elanike ootused olid keskkonnahoidlikkuse asjus kasvanud kohati suuremaks, kui oli omavalitsuse pakkumine. Teisalt oli selge, et rohepöörde võtmes saab kujunema kogu järgnev Euroopa Liidu rahastusperiood, mis omakorda mõjutab suurel määral omavalitsuse investeeringute ellu viimise võimekust. Kokkuvõttes tekkis valik, kas jääda järele lohisema või asuda suunanäitajaks, kes kasutab targalt pakutavat finantstuge ja kompetentsi. Järele lohisemine aga ei sobinud kuidagi, sest olime ühe väärtusena sõnastanud ambitsioonikuse, ning seetõttu tuli valida muudatuste teekond.

Eesmärgi sõnastamise järel oli kohe selge, et meil puudub igasugune vajalik teadmine. Tekkis ridamisi küsimusi, näiteks, mis üldse on rohepööre, kuidas vältida rohepesu, millest alustada, kuidas mõõta arengut jne. Üks hea näide oli paari lasteaia renoveerimine, kus projekti järel pidime tõdema, et ühes vähenes tarbitava energia kulu pea poole võrra, seevastu teises projekti lõppedes olulist muutust ei tekkinud. Kokkuvõttes oli selge, et peame harima nii ennast kui ka kaasama välist kompetentsi. Tõdemusega ühel ajal jõudis meieni info Rohetiigri Akadeemiast kui ühest olulisest õlekõrrest.

Kogu tegevus toimus võrdlemisi lühikese aja jooksul ning loomulikult tekitas see organisatsioonis pingeid, sest lisaks juba niigi tihedale ajagraafikule tuli osaleda akadeemia tegevustes. Oli neid, kes ei mõistnud toona ega võib-olla mõista ka pea aasta hiljem alustatud teekonna olulisust. Selgust ja arusaadavust aitas luua vana hea väiksemateks lõikudeks jagamise meetod. Asusime Rohetiigri raames ellu viima konkreetseid projekte, mis keskendusid keskkonnahoiule või energiakulude kokkuhoiule, nagu näiteks korraldatud jäätmeveo hange, hoonete energiakulu kokkuhoid ehituses ja halduses, keskkonnahoidlikud riigihanked, korduvkasutatavad nõud avalikel üritustel jne. Eraldi tuli fookusesse tõsta meeskonnaliikmete teadlikkuse suurendamine. Selged vastutajad ja arusaadavad eesmärgid aitasid kõigil tegevustega kaasa tulla.

Kas me saime sellel teekonnal enda küsimustele vastused? Nii ja naa, kõigile kindlasti mitte, kuid see polegi oluline. Me saime selge ülevaate globaalsest olukorrast ja häid õpetusi muudatuste juhtimises, mis kokkuvõttes ongi peamine. Sest rohepöördes pole olemas seda ühte projekti, mille tegemise järel võib ennast keskkonnahoidlikuks kuulutada. Rohepööre seisneb mõtteviisis, igapäevastes pisikestes tegevustes ja valikutes. Seda võib võrrelda investeerimisega, kus kohest suurt tulu ei paista kusagilt. On ainult hoiakud ja rida väikseid tegevusi ning pidev õppimine teiste ja enda vigadest. Võib ainult loota ja arvata, et mõne aja möödudes saavad keskkonnahoidlik suhtumine ja keskkonnahoidlikud väärtushinnangud olema määravateks kriteeriumiteks avalikku teenistusse asumisel.

Soovitus teistele kohalikele omavalitsustele: kasutage julgelt enda igapäevatöös ja otsuste tegemisel kestliku arengu keskkonnasoovitusi omavalitsustele ning liituge Rohetiigri Akadeemiaga!