Jumalaga juristid! Kas nüüd hakkame lepinguid looma tehisintellekti abil?

Neid saame liigitada “pehmemateks” valdkondadeks, millega seonduvad riskid on ettevõtetele pigem väiksemad kui suuremad. Kuid kuidas on lugu juriidika valdkonnas? Kas AI on valmis kirjutama ettevõttele lepinguid ja kui on, kas me ise oleme valmis neid lepinguid usaldama?

Kui püüda hästi lühidalt ja lihtsalt kirjeldada, mis asi on leping, siis see võiks kõlada järgmiselt: “Leping on kahe või enama osapoole vaheline kokkulepe, millega pooled võtavad endale teatud kohustused ja/või saavad teatud õigused. Lepingud võivad olla suulised või kirjalikud ning neid reguleerivad lepinguõiguse põhimõtted.” Kui siit edasi mõelda, siis võib kindlalt väita, et mitte ükski AI ei tea iseseisvalt, millisele kokkuleppele osapooled omavahel jõudsid.

Ometi oleks rutakas selle baasilt järeldada, et ilmselt ei ole AI sel juhul ka võimeline lepinguid koostama. Asi on selles, et paljud kokkulepped ettevõtete ja/või eraisikute vahel on siiski üsna tüüpilised ja need on fikseeritavad tüüplepingute ja lepingumallide abil. Ja selliseid lepingumalle on kogu internet täis. See omakorda tähendab, et nad on jõudnud ka ChatGPT andmemudelitesse. Lisaks sellele leidub internetis palju ka juristide kommentaare erinevatele tüüptingimustele. Seegi info on AI-le kättesaadav. Just see kõik ongi vundament, millele täna rajaneb ChatGPT ja teiste sellesarnaste AI-de võimekus lepinguid koostada.

Nii võib juba täna igaüks minna ChatGPT-sse ja paluda AI-l luua näiteks töölepingu põhi, korteri üürileping või konsultandi teenuseleping, sealhugas ka eesti keeles. Kui veel käsurida täiendada infoga lepingu osapooltest, muutub lepingu tekst juba selliseks, millele võiks peaaegu alla kirjutada.

Miks ma ütlen peaaegu? Peamiselt seetõttu, et lepingud, mida ChatGPT ühe käsurea peale koostab on sageli üsna lühikesed ja katavad kõige üldisemaid ja levinumaid tingimusi. See ei tähenda, et AI oleks rumal ja ei omaks infot ka detailsematest tingimustest. Tuleb mõista, et AI töötab teatud mõttes statistilise ennustajana. Ta eelistab luua tulemusi, mis on statistiliselt kõige tõenäolisemad. Ja seega esimese prompti peale toodetud leping sisaldab jaotusi, mis tema andmebaasis kõige sagedamini etteantud kontekstis esinevad.

Selleks, et saada AI-lt parema kvaliteediga lepingut, tuleb osata oma prompti täiendada, laiendada konteksti ning paluda pöörata tähelepanu konkreetsetele asjaoludele, mis lepingus kajastamist peaks leidma. See on üsna sarnane protsess nagu lepingu koostamine juristi abiga. Ka iga tavaline jurist vajab täiendavat infot, et sünniks hea ja vettpidav leping.

AI abil lepingute koostamine tundub väga ahvatlev viis, kuidas ettevõte võiks säästa sadu või tuhandeid eurosid õigusabi kuludelt. Seejuures tuleb silmas pidada, et selle kasutamisel võib esineda erinevaid ohte ja piiranguid.

Esimene piirang, millega tuleb kohe arvestada on see, et ka kõige võimsamad tehisintellekti mudelid ei hiilga kõikides valdkondades. Arvestama peab, et neid on treenitud teatud andmekogude peal. Mida vähemal määral on mingid teemad üldises andmekogus kajastatud, seda ebakindlam on ka nende pinnalt loodud AI tulemus. See lööb eriti valusalt väiksemaid keele- ja õigusruume, sealhulgas eestikeelset õigusruumi.

Teiseks peab arvestama, et AI treenimine toimub mingisuguses konkreetses ajavahemikus ja põhineb teadmistel, mis olid kättesaadavad tollel ajal. Nii näiteks on värskeim AI mudel, GPT-4, treenitud 2021. aasta sügisel kättesaadaval olnud andmete pinnalt. Seetõttu ei tea ka ChatGPT midagi hilisematest seadusemuudatustest või kohtulahenditest.

Kolmandaks tuleb silmas pidada, et kasutades ChatGPT-d liiguvad kasutaja sisestatud andmed kolmandale osapoolele ehk OpenAI’le, kes omakorda võib neid andmeid kasutada edasises arendustegevuses. Seega ei ole mõistlik delikaatseid lepinguid lasta koostada ChatGPT-l, sest ei ole võimalik hiljem kontrollida, mis nendest andmetest edasi saab.

Neljas probleem on seotud vastutusega. Isegi kui AI koostab lepingu, ei saa AI võtta vastutust lepingu sõnastuse või seal esinevate vigade ja nendest tulenevate probleemide või kahjude eest. Vastutus langeb antud juhul ikkagi konkreetsele inimesele, kes lepingu teksti pooltele välja pakub.

Seega, AI kasutamisel lepingute koostamisel on ikkagi soovitatav teha koostööd õigusekspertidega, et tagada lepingute õiguspärasus ja täpsus ning vähendada võimalikke riske. Eriti puudutab see lepinguid, mis oluliselt erinevad tüüplepingutest, on sisult keerukamad ja võivad sisaldada ettevõtetele suuremaid riske.

Kokkuvõtteks võib öelda, et AI arenguga on tõepoolest muutunud võimalikuks see, et AI abil saab luua lepinguid. Seda saab teha juba täna, kasutades kõigile kättesaadavad tehisintellekti tööriistu. AI-maailm areneb pöörases tempos ja sealjuures ka tolle võimekus olla üha parem juriidiline nõustaja. Juba läbiviidud katsetused on näidanud, et GPT-4 on võimeline läbima USA advokatuuri eksami paremini kui enamus juuratudengeid. Sellele vaatamata tuleb veel mõnda aega olla AI poolt loodud lepingute suhtes üsna tähelepanelik, teadvustades endale sellega kaasnevaid ohte. See on eriti oluline just väiksemates keele- ja õigusruumides nagu Eesti. Nii võib öelda, et juristidega jumalaga jätta me kindlasti veel ei saa, kuid ehk saame me neid veidi vähem tüüdata triviaalsete lepingute loomisega. Oluline on meeles pidada, et kirjalik ning digiallkirjastatud leping on alati parem kui suuline.