Graafikud: maailmamajanduse jõujoonte tektooniline muutus

Praeguseks moodustab 10 riigist koosnev ühendus BRICS+ (ostujõu pariteedi alusel) juba enam kui 41 protsenti maailmamajandusest, selgub IMFi andmetest. Ühenduse liikmeteks on peamiselt arenevad riigid ning suurima osakaaluga on Hiina ja India majandused.

Allpool olevalt kaardilt on näha riigid, kes on ühenduse täisliikmed ja riigid, mis on partnerriigid või on saanud kutse liitumiseks (nt Saudi Araabia).

BRICS loodi ametlikult 2009. aastal ning koos uute liikmetega kutsutakse seda nüüd BRICS+ ühenduseks. Eelmisel aastal liitusid Iraan, Araabia Ühendemiraadid, Etioopia ja Egiptus. Tänavu lisandus liikmete sekka ka Indoneesia, kes on mäekõrguselt maailma suurim niklitootja. Samuti on Indoneesia majandus ostujõu alusel maailma suuruselt seitsmes.

Järgneval graafikul on näha, millise osakaalu moodustavad maailmamajandusest BRICSi tuumikriigid ehk Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna Aafrika. Kuigi üldiselt on BRICSi riikide osakaal maailmamajandusest märgatavalt kasvanud, on selle kasvu toonud Hiina ja India. Venemaa ja Brasiilia majanduste osakaal on hoopis mõnevõrra langenud. Sellegi poolest on trend märkimisväärne.

Nüüd vaatame G7 riikide osakaale maailmamajandusest. Kui 1980. aastal ulatus see enam kui 50 protsendini, siis praeguseks on see kukkunud 29,6 protsendini. IMF prognoosib, et langus jätkub ning aastaks 2029 on G7 riikide osakaal maailmamajandusest vaid 27,5 protsenti.

Kui panna BRICSi tuumikriikide osakaal maailmamajandusest samale graafikule G7 riikide omaga, saame järgneva graafiku. See illustreerib majanduslike jõujoonte muutust ehk isegi kõige paremini.

See tähendab, et umbes 50 aastaga on G7 riigid kaotanud kolmekordse edu BRICSi tuumikriikide ees ning juba viie aasta pärast jäävad nad arenevate riikide ühendusele alla enam kui 5 protsendiga. See on tektooniline muutus majanduslikus jõuvahekorras, mis on juba praegu toonud kaasa ka suured muutused geopoliitikas. Majanduste suund annab alust arvata, et geopoliitiline polariseerumine lääne ja ida vahel jätkub ning pinged teravnevad veelgi.

Tõsi küll, Hiina majanduses on praegu suured probleemid ning riiki ähvardab Jaapaniga sarnane deflatsiooniline protsess. Samuti on sealne rahvastiku arv kahanemas ning prognoositakse, et Hiina rahvaarv langeb praeguselt 1,4 miljardilt sajandi lõpuks 800 miljoni inimeseni. Samas katab Hiina võimaliku stagnatsiooni tõenäoliselt ära India, kes on alles oma tööstusliku potentsiaali üles ehitamas.

Pärast Ukraina sõja algust on geopoliitiline polariseerumine muutunud veelgi intensiivsemaks. Koos BRICSi riikide majandusjõu kasvuga on sellel olnud tõsised majanduslikud tagajärjed maailma finantskorrale.

Pärast Venemaa välisvaluuta reservide külmutamist lääneriikide poolt on paljud arenevad riigid, eelkõige Hiina, hakanud dollarist eemale liikuma ning kullareserve kiiremini üles ehitama. Kardetakse, et dollarit võidakse ka nende vastu relvana kasutada – näiteks juhul, kui Hiina otsustab Taiwani sõjaliselt rünnata. See on üks põhjustest, miks keskpankade kullaostud on ajalooliste rekorditeni jõudnud.

Seda illustreerib hästi allpool olev graafik, mis näitab Hiina omatavate USA riigivõlakirjade ning kullareservide muutust. Samuti ehitab Hiina üles krüptotehnoloogial põhinevat rahvusvaheliste maksete süsteemi mBridge, mille puhul kaalutakse tasaarvelduste tegemisel kulla kasutamist. Nimekirja riikidest, kes on projektiga liitunud, leiab sellest artiklist.

Alates teise maailmasõja lõpust on maailmas olnud domineerivaks valuutaks dollar, millest on saanud ühtlasi ka maailma reservvaluuta. Umbes 60 protsenti keskpankade välisvaluutareservidest on just dollarites. Ligi pool rahvusvahelistest SWIFT maksetest tehakse USA dollaris ning olulisemate toorainetega kaubeldakse maailmas ameeriklaste valuutas. BRICS on aga otsimas alternatiivseid viise, kuidas dollari kasutamist vähendada.

Mitmed riigid nagu Venemaa, Iraan, Hiina ja Brasiilia on juba praeguseks leppinud kokku, et omavahelises kaubanduses kasutatakse üksteise valuutasid. Kuigi palju räägitakse ka BRICS+ ühisvaluuta loomisest, siis praegu konkreetset plaani paigas ei ole ning lähimate aastate jooksul seda arvatavasti ei tule. Äsja ametisse astunud USA president Donald Trump on hoiatanud, et kui BRICS tuleb välja oma valuutaga, siis kehtestatakse kõigile ühenduse riikidele 100protsendilised tollitariifid.

Kuna vastavaid süsteeme pole välja arendatud, siis SWIFTi või dollari kasutamise märgatav vähendamine pole praegu võimalik. Küll aga võivad protsessid kiireneda juhul, kui mBridge projekt on edukas, omavahelised erimeelsused suudetakse suuremalt jaolt lahendada ning Hiina ja teised arenevad riigid on üles ehitanud piisavad kullareservid. Samuti võiks protsessi kiirendada lääneriikide võlakriis, mis on juba praegu intressimaksete kasvu ajendil pead tõstmas. Tõenäoliselt vähendaks see märkimisväärselt naeltes, eurodes ja dollarites nomineeritud riigivõlakirjade osakaalu riikide reservvarades.

Majandusliku jõu ja mõjuvõimu kasv on teinud BRICSi riigid rahulolematuks ka Maailmapanga ning Rahvusvahelise Valuutafondi töö suhtes. Organisatsioonid on nende hinnangul liialt lääneriikide poole kaldu.

2016. aastal loodi Uus Arengupank (NDB), mille eesmärk on rahastada peamiselt BRICSi ja teiste arenevate riikide taristuprojekte. Lisaks sellele loodi 2013. aastal Hiina poolt ka Aasia Infrastruktuuri Investeerimispank (AIIB).

BRICSi riikide sõnul on IMFi ja Maailmapanga reeglid ajale jalgu jäänud ning BRICSi riikidel pole seal piisavalt otsustusõigust. Kuigi BRICS+ riikide majandused on kollektiivselt suuremad kui näiteks G7 riikide või Euroopa Liidu oma, siis on neil Maailmapangas väiksem hääleõigus.

BRICS+ on nüüd aktiivselt laienemas. Eelmisel aastal said täisliikmeteks Egiptus, Etioopia, Iraan ja Araabia Ühendemiraadid. Selle aasta alguses liitus ühendusega aga Indoneesia, kus elab umbes 285 miljonit inimest ning riigi majandus on maailmas ostujõu pariteedi alusel suuruselt seitsmes, ületades nii Ühendkuningriigi kui ka Prantsusmaa majandusi.

Indoneesia on mäekõrguselt maailma suurim niklitootja – just seda toorainet on suures koguses vaja taastuvenergia tehnoloogiate jaoks, olgu selleks akud või päikesepaneelid.

Lisaks sellele moodustab Indoneesia 56 protsenti maailma palmiõli toodangust, kohvi ja kakao puhul on riik tootmismahtude poolest maailmas kolmandal kohal. Kivisöe tootmises ollakse Hiina, India, USA ja Austraalia järel viiendad. Seega ressursse, majanduse kogumahtu ning kodumaise turu suurust arvestades on Indoneesia BRICSi jaoks väga väärtuslik täiendus.

Eelmisel aastal saadeti ametlik kutse liitumiseks ka Saudi Araabiale, kes pole veel otsust teinud. Bloomberg kirjutas eelmise aasta septembris, et organisatsiooniga soovib liituda ka NATO liige Türgi.

On väga tõenäoline, et lähiaastatel BRICS+ laienemine jätkub. Organisatsiooni võeti selle aasta jaanuaris ka hulganisti partnerriike, kes soovivad lõpuks saada täisliikmelisust. Nendeks on Valgevene, Boliivia, Kuuba, Kasahstan, Malaisia, Tai, Uganda, Usbekistan ja Nigeeria.