Reportaaž Läänemaalt: parem olla oma külas number üks kui suures linnas number kaks

Haapsalu kesklinnas asuv Taksi pubi on kella 12 ajal avatud olnud pelgalt viis minutit, kui juba on leti taga kaheksapealine järjekord. Pubi omanik Tiina Kalamees kutsub meid tagumiste laudade juurde, millest mõned on veel tühjad.

Kalameeste perekond avas Taksi pubi kümne aasta eest just kohalike jaoks. „Soome turistide pärast olid hinnad kõrgeks läinud ja me soovisime pakkuda taskukohast toidukohta,“ ütleb Kalamees. Tema jaoks on turistidelt teenitav käive olnud vaid iga-aastane boonus, mis jääb sel aastal ära. Seetõttu ei karda Kalamees ka suve ega näe vajadust oma äri ümber korraldada.

„Olen konservatiiv ja seetõttu olen alati majandanud enda jõududega. Avasime pubi enda majas, me pole võtnud kümne aasta jooksul ühtegi laenu ega kulutanud sentigi reklaamile,“ ütleb Kalamees. Kriisi ajal oli pubi kaks kuud kinni, kuid see ei tekitanud Kalamehe sõnul suuremat majanduslikku kahju. Taksi pubi ei hakanud eriolukorra ajal pakkuma ka lõunasöögi kojukande teenust.

„Minu jaoks olid need kaks kuud väga vajalikud. Need andsid võimaluse puhata ja jälle energiat koguda,“ tunnistab Kalamees. Puhkus ei tähendanud aga seda, et Kalamees poleks üldse pereäri külastanud. „Käisin ikka igal õhtul siin, et panna akendel tuled põlema ja näidata nii inimestele, et oleme küll praegu suletud, kuid siiski elus,“ räägib ta.

Kuurortlinna kohvikute, poodide ja muude äridega pikitud kesktänava sõidutee ääred on paksult autosid täis pargitud. Kuigi koroonaviirusest põhjustatud seisak on tabanud kõige enam turismi ja sellega seotud ärisid, pole Haapsalu kesktänava äride akendel märgata teateid lõplikust lahkumisest.

Näiteks kohvik Mesimokk tegi uksed lahti juba kümnest hommikul. Mesimoka omanik Anneli kahtleb ajakirjanikke nähes, kas tal on aega vestlemiseks. „Meil on töömehed sööma tulemas ja kohe läheb kiireks,“ ütleb ta. „Taasavasime kohviku sel nädalal, sest juba eelmistel nädalatel helistasid kliendid mulle, et kas saab juba sööma tulla,“ räägib Anneli.

Anneli tunnistab, et viimased kaks kuud olid tema jaoks rasked. „Mul küll pole üle nelja töötaja, kuid ilma töötukassa abita poleks ma pausi üle elanud,“ lausub ta. Haapsalu veinipäevade, muusikafestivali Augustibluus ja muude turiste tõmbavate ürituste ära jäämine ennustab kõikidesse toidukohtadesse väiksemat külastajate arvu. Anneli arvab, et sel aastal tuleb keskenduda kohalikele.

Üks oluline sihtgrupp ongi töömehed, keda nii Taksi pubi kui ka Mesimoka kohvik lõunapausiks külla ootavad. Suuruselt teine Läänemaa tööandja on Haapsalu Uksetehas - tegevjuhile Ago Soomrele ja ettevõtja Koit Uusile kuuluv tehas asub Haapsalu külje all ja toob leiva lauale 167 inimesele.

Ago Soomre võtab meid energiliselt vastu pärast uksetehase juhtide igahommikust koosolekut, mida hakati pidama alates eriolukorra algusest.

Esmajoones viib Soomre meid äsja valminud tootmishoonesse. Sinna on praegu üles seatud ainult üks tootmisliin, kus uksi lihvitakse ja värvitakse. „Kui oleks ette teadnud, et see haigus tuleb, oleks võib-olla lükanud selle ehituse edasi ja säilitanud likviidsust. Kuid nüüd peame plaanidega lõpuni minema,“ märgib Soomre. Tema sõnul täitub ülejäänud tehasepind paari aasta jooksul uute seadmetega.

Pärast tehasetuuri räägib Soomre oma kabinetis, kuidas viimased kaks kuud on olnud tema jaoks närvilised. Koroona jõudis nendeni märtsi alguses. „Jõudsin 1. märtsil Lõuna-Aafrikast puhkuselt tagasi ja siis polnud veel mingit suurt kriisi, kuid 6. märtsil teatas meie suurim Norra klient, et neil on tehases kuus töötajat koroonaviirusesse nakatunud ja tehas läheb kohe karantiini. Nende sõnum oli, et tehke meie tellimused valmis, kuid ärge meile midagi saatke,“ meenutab Soomre.

Sama sõnumit hakkasid järjest saatma mitmed Skandinaavias tegutsevad tehased, kes palusid uksetehasel tellimused valmis teha, kuid lükkasid tarneajad teadmata tulevikku. Eriolukorra alguseks 12. märtsil oli Soomre sõnul selge, et asjad hakkavad allamäge minema. „Mõelge nüüd korraks ise – 1. märts ja 12. märts – mõistate, kui kiire paradigma muutus toimus ainuüksi 10 päevaga,“ küsib Soomre.

Ta tunnistab, et tal ei olnud isegi märtsi keskel veel aimu, et uksetehase käive langeb märtsi lõpuks aastatagusega võrreldes 36 protsenti.

Samal ajal mõtles töötukassa nõukogusse kuuluv Soomre välja riiklikku palgatoetusmeedet. 16. märtsil alanud nõukogu kohtumiste eel arvas Soomre, et tema ettevõttel küll riigiabi vaja ei lähe. „Kuskil nädala keskel, pärast 16-tunniseid koosolekuid, sain aru, et pean enda sõnu sööma hakkama,“ nendib Soomre.

Praeguseks on hüvitist saanud ettevõtte 150 töötajat kogusummas 186 000 eurot. Märtsi lõpuks oli uksetehase kuukäive kukkunud 300 000 euro peale, aga ettevõtte palgakulu koos maksudega on ligikaudu 500 000 eurot.

Haapsalu Uksetehas oli esimeste ettevõtete seas, kes toetust sai. See tekitas furoori ja töötukassa nõukogu liikme juhitavat Haapsalu Uksetehast süüdistati isegi sahkerdamises. Ka Äripäevale vihjati, et uksetehases toimub midagi imelikku – ettevõte räägib, et tellimused kaovad ja käive kukub, kuid töö näib tehases samamoodi jätkuvat. Kahtlustati, et Soomrele ja Läänemaa suurettevõtjale Koit Uusile kuuluv tehas peidab käivet.

Need kuuldused jõudsid ka Soomre kõrvu. „Tollel momendil tekkis mul küsimus, et kas nad tõesti pole töötukassa palgameetme eelnõu lugenud. See ei ole ju mõeldud tehase sulgemiseks, vaid see on selleks, et palgatoetus aitaks meil rasket aega üle elada ja kindlustada, et edasilükatud tellimused saaksid valmis,“ selgitab Soomre. Soomrele jäävad selgusetuks väited käibe peitmisest. „Meil on mais olnud käive 600 000 eurot ja ka juunis on ette müüdud 600 000 euro eest. Samas on meie kuukäive tavaliselt 1,1 miljonit eurot. Kuhu ma seda käivet peidan?“ küsib Soomre.

Vaatamata sellele, et tema juhitud ettevõte sai töötukassa hüvitisest kasu, leiab Soomre, et 1000 eurot töötaja kohta on toetuseks liiga helde. „Mina tegin ettepaneku maksta kompensatsioonina töötajatele alampalka ja seda neli kuud,“ märgib Soomre. „Mina võtsin väga pragmaatiliselt asja ja ütlesin, et ettevõtted peavad ise hakkama saama, aga sotsiaalminister Tanel Kiik ütles, et valitsus on eriolukorra välja kuulutanud, mistõttu peab valitsus vastutama, et ettevõtted sel perioodil hakkama saavad."

Soomre tõdeb, et olukord on kuurortlinnas olnud väga raske. Alates märtsist sai ta paar kuud tööle sõita läbi inimtühja linna, kuid viimase nädala jooksul on midagi toimuma hakanud – hotellid, spaad ja restoranid hakkavad end vaikselt avama. Soomre hinnangul oleks väga ebaõiglane, kui seisaku üle elanud Haapsalu turismisektori ettevõtted nüüd üksinda jäetakse.

„Paljud inimesed on pannud aastaid ja sadu tuhandeid eurosid enda ettevõtete ülesehitamisse ja nüüd me laseme selle raske töö nelja kuuga lihtsalt tühja, sest mõni riigiametnik ütleb, et me ei saa rohkem anda, kuna muidu meil pole midagi meie lastele jätta. Aga kui näiteks mina peaksin sulgema 30 aastat ehitatud ettevõtte nelja-viie kuu pärast? Kuidas ma siis oma lastele otsa vaatan, mis ma siis neile ütlen?“ küsib Soomre ärritunud toonil.

Soomre rõhutab, et töötukassa tugi on pehmendanud koroonaviiruse esimest lööki majandusele, aga valitsus peab hakkama mõtlema pikema perspektiivi peale. „Vaadates, kui palju on Taani, Rootsi, Soome ja Norra maksnud oma tootmisettevõtetele mega otsetoetusi, mida ei nõuta kunagi tagasi... Kui meie jätame seadusega lubatud toetuse võtmata, jääme lihtsalt oma põhiturgudel konkurentsist välja. Riik peab jälgima, mis maailmas toimub, ja taguma nii palju kahjusid kinni kui võimalik, et me ei langeks konkurentsist välja," ütleb ta. "Eesti tööstus on praegu veel väga heas, kuid mõne kuu pärast ei pruugi see enam nii olla."

Haapsalu Uksetehas sõltub peaaegu 60 protsendi ulatuses Skandinaaviasse eksportimisest.

Tagasi teele saadab Soomre ajakirjanikud siiski sooviga, et sündiv lugu tuleks positiivse vaatega. Näiteks oli Soomre sõnul uksetehasel plaan minna alates 1. juunist üle neljapäevasele töönädalale, aga see muudatus jääb ära. „Nüüd on meil tulnud piisavalt uut tööd ja töö jätkub viiel päeval nädalas,“ ütleb Soomre.

Haapsalust 50 kilomeetri kaugusel asuv Lihula on koduks pisut enam kui 1000 inimesele. Varem Läänemaa alla kuulnud, nüüd Pärnumaa ridadesse kuuluvas väikelinnas ehitab puitmoodulmaju ettevõte Greencube, mille tootmishoone hoovis torkab silma USA politseivärvides Cadillac, külgedel ettevõtte reklaamid. Auto kõrval seisab kuus transporti ootavat majakest, mis on kaetud tugevas tuules laperdava, kuid siiski trimmis kilekattega.

Tellishoonest kõlavad tööriistade hääled ja uksel ootab meid ettevõtte juht Henri Bekmann. Astume läbi tootmishoone ja jõuame kontorisse. Nõupidamiste laua kohal on nelja turvakaamera pilt, millest üks on suunatud majaesisele. „Meil on ikkagi tootmisettevõte. Peab olema ülevaade, kuidas projektid edenevad,“ põhjendab Bekmann ranget kontrolli.

Palume tehasetuuri, aga rõõmsatujuline Bekmann teatab: “Enne sööme, siis tuur ja intervjuu."

Toitlustus oli esimene äri, kus Bekman kätt proovis. Tema hinnangul on sellest ärist õpitud teadmised kasulikud ka praegu. Näiteks on ta kasu lõiganud põhimõttest, et seal, kus pole järjekorda, pole ka inimesi. Koos märtsis saabunud eriolukorraga hakkasid edasi lükkuma ka Greencube'i tellimused, aga Bekmann ei lasknud pead norgu. Vastupidi, märtsis helistanud ajakirjanikule ütles Bekmann, et kõik on korras, majad valmivad ja Greencube võtab uusi inimesi tööle. Nagu imeväel asendusidki koroonašokis edasi lükkunud tellimused uute klientidega ja nii pole Lihulas moodulmajade ehitus eriti raugenud.

Nüüd on grill-liha ja salatiga kõik. Siirdume tuurile, kus Bekmann seletab, millise täppistööga nad tegelevad. Väiksemad 20 ruutmeetrised puitmoodulmajad ei vaja kooskõlastamist ega rajamisluba, seetõttu on sisuliselt iga Greencube'i maja kliendiga koostöös sündiv erilahendus. Nende erilahenduste järgi on Bekmanni sõnul nõudlust küllaga. „Kõik mehed on praegu täisgaasil tehases tööl ja hetkel on meil täis müüdud kuni septembrini, siis veel paar müüki sügises ja veel paar 2021. aasta talve lõpus,“ ütleb Bekmann.

Bekmanni sõnul on olnud paar klienti, kes on küsinud, kas nüüd kriisi ajal saab äkki allahindlust. "Ma olen keeldunud. Ma ei saa minna ju meie partnerite juurde ja öelda, et maksame nüüd materjali eest poole vähem,“ põhjendab Bekmann.

Tema sõnul on ka Greencube'i kriisieelsed investeerimisplaanid praegu jõus, näiteks ostavad nad paari päeva pärast ülejäänud osa tootmishoonest, mis praegu kuulub Haapsalu Uksetehase suuromanikule Koit Uusile.

Bekmanni meelest on mõned ettevõtjad raskele ajale liiga kergelt alla vandunud, selle asemel, et koroonaviirust ära kasutada. Positiivse näitena toob ta Lihulast mõnekümne kilomeetri kaugusel tegutseva Roosta puhkeküla. „Nad hakkasid pakkuma inimestele võimalust põgeneda karantiini isolatsioonist ja veeta perega aega puhkemajas, kuhu toodi ka kontaktivabalt toidud kohale,“ selgitab Bekmann. „Nemad kasutasid koroona ära.“

Bekmann tõdeb, et töötukassa palgaabi ja Kredexi laenumeetmed on väga vajalikud, kuid need peaksid minema neile, kes seda päriselt ka vajavad, näiteks end sulgenud toitlustus- ja majutusasutustele.

„Ettevõtete profiilid on loomulikult erinevad, aga kui aastas teenitakse viis miljonit netokasumit ja esimese kuu kõikumise peale lähed sa abi küsima… Ma pean siin silmas ühte ettevõtet, kelle nime ma ei hakka nimetama, kuid nad olid eelmise kriisi ajal kõige suurem näpuga näitaja ning parastaja ja nüüd olid esimesed, kes, käsi pikas, abi läksid küsima. Minu arvates pole see väga õige,“ arutleb Bekmann.

Tema sõnul on selge, et mõnd ettevõtet on tabanud abitus ja šokk, mistõttu on ka riigiabi kuritarvitatud. „Samas on kindlasti väga palju ettevõtteid, kes vajavad abi ja on ka seda väga õigetel põhjustel saanud,“ lisab ta.

Greencube plaanib riskantsest tulevikust hoolimata jätkata samal avatud kursil. Eesmärk on teenindada eraklienti, mitte hakata osalema üldehituse allhangetes. „Kui võrrelda seda muusikamaailmaga, siis soovime olla ise ägedat muusikat tegev bänd, mitte osa laiemast orkestrist,“ tõdeb Beekmann. „Ja kui isegi hakkab natuke kehvemini minema, siis öeldakse ikka, et kui oled kaelani mudas, ei tasu pead norgu lasta."

Lasnamäelt pärit, kuid nooruspõlvest alates Lihula külje all suvesid veetnud Bekmann ütleb, et Lihulas tegutsemine on tema parim otsus. „Ma ei usu, et te tuleksite meist kirjutama, kui tegutseksime kuskil Lasnamäel. Siit Lihulast paistame paremini välja,“ arvab Bekmann. Tema meelest on kindlasti parem olla külas number üks, mitte linnas number kaks.

Järgmisele sügisel algavale püügihooajale vaatab tegevjuht Raivo Baum aga murelikult, kuna Morobelli kalakülmutustšehhis on enamik töötajatest hooajalised võõrtöötajad. „Praegu on enamus neist juba ära läinud, kuid kui nüüd võõrtööjõudu enam nii palju kasutada ei saa, siis on meil küll sügisel probleem,“ nentis Baum.

Teine probleem on kliima. Möödnud talv oli kilu püüdmiseks halb, püügimahud olid võrreldes külmemate talvedega väiksemad. „Kogenud kalurid, kes on juba aastakümneid püüdnud ütlevad, et nii sooja, tormist ja vihmast talve nad ei mäletagi,“ tõdes Baum.

Samas märkis Baum, et alates 1997. aastast tegutsenud kalatööstus on pidanud läbi käima juba mitu kriisi. Tema äri jaoks oli 2014. aastal alanud Ukraina konflikt Euroopa Liidu ja Venemaa vahel palju suurema mõjuga kui praegune eriolukord, mille käigus Morobelli ekspordikanalid säilisid. „Kui Venemaa pani kalatoodete ekspordi keelu alla, siis läks kogu meie eksport just sinna,“ ütles Baum. Praegu ekspordib Morobell külmutatud kala peaasjalikult Skandinaaviasse, aga ka näiteks Lõuna-Koreasse.