Litter litri haaval. Roberta Eineri kannatlikult laotud elu

Lady Gaga. Megan Fox. Dua Lipa. Rihanna. Megastaarid? Jah. Eesti läbi ajaloo ühe edukama moelooja Roberta Eineri kliendid? Jah. Aga see on vaid üks killuke Eineri edust. Jäämäe tipp.

Eineri teekond megastaaride ning üldse eduni on olnud täis hulljulgust, naiivsust, tahtejõudu, pisaraid, vedamist, tööd. Einer ütleb, et pole väga palju muutunud ajast, mil ta teismelisena Londonisse õppima ja elama läks. Et edu ja vintsutused pole teda vorminud kalgiks üle laipade minejaks, kuigi seda võiks ju kahtlustada. Ta on sihikindel ja teab, et head asjad lasevad end oodata. Et alustada tuleb väikeselt ning et väikesed asjad loovad kokku suure.

See siin on moelooja Roberta Eineri lugu läbi oluliste aegade ja inimeste tema elus.

Roberta Einer on vanaema laps. “Ma kasvasin suhteliselt üksiklapsena, mul on palju vanem poolõde, vanemad tegid palju tööd. Kasvasin vanaemaga, kes võitis Lennart Meri ilusaima aia tiitli. See on inimene, kes on kogu aeg aias. Kella viiest hommikul kuni südaööni. Ja mina jooksin tal järel.”

Vanaema juhatas Eineri küll käsitöömaailma, ent tõsine huvi riiete ja loomise vastu tekkis tal pisut hiljem.

“Olin 11, kui nägin plakatit, et kuskil Pirital on moe-show. Ise elasin Kakumäel. Ostsin Humanast 10 krooni eest erinevaid kleite ja seelikuid, krookisin, jaki tegin püksteks. Ja hakkasin võistlema.”

Vanemad arvasid, et see on lihtsalt üks faas tütre elus. See faas kestab aga siiani.

Eineri 95aastane vanaema hoiab lapselapse loomingul ja kollektsioonidel siiani silma peal. “Iga kord, kui ma teda näen, ma näitan talle iPadist või arvutist. Tal on suur luup, me räägime, kuidas kõike tehakse. Ta vaatab kõik asjad üle. See on ainuke feedback, mida mul on vaja. Ta on nii huvitatud ja avatud meelega, vaatab poolpaljaid modelle. Ta saab aru.”

Vanaema märkas Eineri talenti juba varakult. Oma kooli lõpukollektsiooni tegi moelooja rahaga, mida vanaema oli ta jaoks 18 aastat kõrvale pannud.

“Sellised asjad on mulle õpetanud, et asjad võtavad aega. Ja ka seda, kui palju meie teod võivad lugeda teise inimese jaoks.”

Roberta Eineri isa on ettevõtja Viido Einer, kellele kuulus kunagi Suurtüki Kinga- ja Nahaäri. Äri sai Roberta Eineri sõnul alguse moel või teisel Soomest banaanide smugeldamisest ning kasvas sealt edasi suureks kingakaupluste ketiks.

“Kui ma polnud aias, siis ma olin kingapoodides. Mu isa on väga tugev inimene, väga tugev liider, äris väga õigete väärtustega. Ma pole kunagi kohanud inimest, kes on nii mustvalge. Võib-olla kohati liigagi.”

Igal nädalavahetusel läks väike Roberta koos isaga poeringile. Nad käisid läbi Suurtüki Tallinna poed, edasi suundusid Tartusse. Isa rääkis müüjatega ja kui pidas vajalikuks, tegi ümber poe vaateakna. “Mina istusin laos ja mängisin, proovisin kingi. Nägin, kuidas ta oli iga nädalavahetus kohal, oli present (kohal – ingl k). See on see, kuidas mina olen tehastega. Ma olen igal teisel nädalal tehases. Kui sa juhid midagi, siis see on suurem kui kella kümnest viieni töö.”

“Mina olin siis kindel, et mina oma firmat ei taha, sellist elu ei taha,” meenutab Einer. Enne kui Viido Einer aastal 2008 Suurtüki äri Kaubamajale müüs, küsis ta tütrelt, kas tema tahab äri kunagi üle võtta. Roberta vastas eitavalt. Vestlus ja tehing olid nädal enne maailmamajanduse kokkuvarisemist. Aeg oli toona Einerite poolel. Roberta on praegu kindel, et nädal hiljem oleks tehing allkirjastamata jäänud.

Suurtüki müük muutis Roberta elu. Kingaäri oli olnud isale justkui teine tütar. Muide, Roberta ja Suurtüki äri sündisid samal päeval. “Sel päeval, kui ema läks sünnitama, oli poe avamine.”

Lapse suhe vanematega tegi pärast müüki kannapöörde. Roberta Einer oli siis 16. “Me alustasime täiesti teistsuguse läbisaamise ehitamisega. See polnud enam ema-isa-tütre suhe, see ei põhinenud vajadusel.” Selle asemel oli sõprus – praeguseks on vanemad Roberta Eineri parimad sõbrad­. “Tagasi vaadates ma näen, et mul oli aega olla see laps, kes jookseb metsas ringi, oli aega avastada, mida ma tahan teha­. Ma olin vaba laps, nad lasid mul kasvada ja minna oma rada­.”

Äriasju arutab ta isaga siiani. Kuulab, aga sageli teeb isa soovitustele vastupidi.

Teismelisena läks enesekindlusest pakatav, Eestis kõik moevõistlused kinni pannud Roberta Einer elama ja õppima Londonisse. Näitas isale, kuhu ta minna tahab ja nii kodumaa selja taha jäigi.

Aga.

”Aga sa lähed ja saad aru, kui väike sa oled, kuidas sind keegi tähele ei pane.”

Jah, 4000 soovijast pääses ta 40 sekka, kes moekooli vastu võeti, aga kas seal sind ka märgatakse? “Seal on väga erineva taustaga õpilased, kellel on nii palju öelda läbi moe. Mina olin keskmisest parema välimusega Ida-Euroopa tüdruk, kes oli nunnu, kes tahtis teha ilusaid kleite. Kõik arvasid, et oledki selline tühi kest.”

Et tähelepanu saada, värvis Einer pea roosaks. Siis lillaks. “Ja teed ja teed ja teed, aga oled ikka klassi keskel. See on kõige hullem.”

Einer ütleb, et pole kunagi nii palju nutnud ja nii vähe maganud kui kooli ajal. Inimsuhted kannatasid. “Mul oli tunnelnägemine. Ma oleks nüüd palju tundlikum ja näeks asju paremini.”

Hiljem on ta aru saanud, kui suur mentaalne mäng temaga kooli ajal käis: õppejõud survestasid, pisendasid. Seda tehti kõigiga ja see praakis tema toonaselt kursuselt välja enam kui pooled.

Üks lugu on Eineril teravalt meeles. “Õppejõud ütleb: “Tead, Roberta, jalutasin läbi stuudio ja mõtlesin, et jumal, et inimene, kes selliseid asju teeb… Tal on kas väga hea huumori­meel või ülihalb maitse. Aga see on super naljakas!” Ja siis mõtled, et appi, millega ma tegelen,” naerab Einer nüüd. See kõik juhtus vahetult enne kooli lõpetamiseks vajaliku lõpukollektsiooni esitamist.

Need sõnad ajasid pea sassi. Ja siis selgus, et Einer oli oma kursuse parim.

Londonis õppides nägi Einer kõrvalt, mis valikuid inimesed, sõbrad tegid ja võinuks teha. Ka tema ise oli ristteedel.

“Valesid otsuseid ma ei näinud, lihtsalt alati on lihtsam tee. Näiteks oled Londonis, leiad jõukast perest peika, kes võtab sind naiseks, ja sa jääd sinna. Neid sõbrannasid oli mul vasakul ja paremal läbi kooliaja.” Oli see ka tema jaoks variant? “Ilmselt küll,” naerab ta laginal.

“Me oleme Londonis, väga suur protsent on naisi, kes käivad heades koolides, õpivad äri või muud taolist… Pooled neist ei lähe tipp-pankuriks, pooled kohtavad väga tarka ja andekat meest, abielluvad, saavad lapsed. See on variant. See pole õige, see pole vale. Lihtsalt nii on.”

Ristteel seisis Einer pärast Lon­doni kooli lõpetamist. Kas suunduda Pariisi, murda läbi kõrgmoes või liikuda kiirmoebrändide H&Mi ja Zara palgale. Viimane tähendanuks kõrget palka, kellast kellani tööd ning majanduslikku kindlustatust.

“Muidugi ma kaalusin,” ei tee ta saladust. Aga otsustas teisiti.

Roberta Einer on varem meedias rääkinud, kuidas tema ärile panid aluse kolm jakki. Nüüdseks on temast kujunenud tõeline maailma­kodanik: temanimeline bränd toodab Indias, kangast ostab ta Itaaliast ja Hiinast, põhiturg on USA. Ta töötab kõigis ajatsoonides.

Reaalsuses tähendab see igal hommikul 300 vastamata sõnumit WhatsAppis. “Ma olin see inimene, kes ärkab, läheb tualetti, võtab meili lahti, vastab ja läheb tagasi magama,” meenutab Einer. Moeäri meeletu tempo tähendas läbi­põlemist igal hooajal.

Nüüd on elu rahulikum, piirid töö- ja puhkeaja vahel selgemad. Einer on õppinud, et pole mõtet ühel ja samal ajal täiesti erinevate probleemidega tegeleda. Näiteks ei tegele ta samal ajal tootmisküsimuste ja uue kollektsiooni planeerimisega. Kui ta on tehases, siis ta on tehases. Kui ta loob uut kollektsiooni, loob ta uut kollektsiooni. Põhjus on lihtne. Tehased toodavad juba valmis mõeldud kollektsiooni, mis ei mahu enam uue ja värske idee kõrvale. Pealegi, tehase aeg maksab, oleks patt tegeleda millegi muuga sealt kõrvalt, teab Einer.

Eineri lähiring on püsinud aastaid muutumatuna ja nad teavad, kuidas Einer töötab. Kui ta ära kaob, teavad sõbrad talle stuudio ukse taha tulla, kaasas üht-teist toidupoolist.

“Mina olen täpselt samamoodi nende jaoks olemas. Ka mu elukaaslased on aru saanud, et kui on showtime, siis sa tuled, istud mu kõrval ja toetad mind. Mingi aeg panen mina oma elu pausile, et olla nende inimeste jaoks,” ütleb Einer.

“Ja kui ma olen täiesti eemal, on mind võimatu kätte saada.”

Einer on õppinud, kes on tema jaoks õiged inimesed. Meeskond tema ümber on justkui tugi, seinad, mille vastu ta saab ennast põrgatada. Tema söödab ette tuhat ideed, millest tiim pärlid välja nopib. Aastate jooksul on meeskonda sattunud ka mõni väga värvikas tegelane, ent siis on läinud õige tunne kõikuma. “Kui keegi on palju valjem või palju tugevam, siis see ei toimi. Mina olen samas oma tiimist täiesti erinev.”

Eineri tiim koosneb üksnes naistest. Tema põhimõtte kohaselt on kõik tiimis võrdsed. “Kui keegi ­junior ütleb, et mulle meeldib see või see siin on nõme, siis seda kuulatakse. Inimene on ju inimene.” Selles mõttes on nad meeskonnas ikkagi sarnased: “Balanss on hea. Meil on seos, sest me usume samasse asja.”

Oma tiimi juhtimisel on talle olulisim, et töötajad oleksid õnnelikud. “Kui nad pole õnnelikud, siis me räägime sellest. Kui keegi nokib mu töötajate kallal, siis lööb mus emalõvi välja ja mul on lühike süüte­nöör.”

Einer on enda sõnul jah-inimene. See on siiski tulnud oma hinnaga. Usalduse ärakasutamine pole talle võõras. Tekkinud auke hiljem kinni lappida ei õnnestunudki. “Ma olen väga emotsionaalne inimene. Ma solvun inimese peale isiklikult.”

Moelooming on praeguseks Roberta Eineri majanduslikult täiesti kindlustanud. “Ma ei taha oleneda mitte millestki ega kellestki.” Ta tunneb end rahaasjades turvaliselt ning kõik, mis juurde tuleb, läheb tagasi firmasse. “Ma saan teha selle rahaga suurema show'. Mul pole vaja, et kasvatan iseennast, aga firma jääb samale tasemele.”

Rahaasjad hakkasid iseäranis ülesmäge minema pärast pandeemiat, mil Eineri firma kasvas enim, samal ajal alustas moelooja ka ise investeerimisega. Ta usub krüptosse. On investeerinud bitcoini, ethereumi ja polkadoti. Viimane rallis korralikult ja lõi Eineri portfellile tugeva vundamendi. “Mul on igakuine palk küll, aga ma ei kasvata pensionisammast või fondi. Aktsiad, mida ma ostan, asjad, millesse ma investeerin, on mu pagas, millega ma ennast läbi elu viin.”

“See on minu ainus asi,” ütleb Einer oma äri kohta. Kord pooleteise aasta jooksul pakub keegi Einerile, et ostab tema firma ära. Pakkunud on nii Eesti idutegelased, USA multimiljonärid. Siiani on ta põnnama löönud, nagu ta ise ütleb. “Ma olen kartnud.” Eineri sõnul on ta nõuandjate suust siis korduvalt kuulnud, et müüki ei tohiks üle mõelda. Et see on nii väike asi, sa isegi ei mõtle selle peale. “Ma olen vastanud, et sinu jaoks on see väike asi, aga minu jaoks on see minu ainus asi.” Einer arvab, et aeg äri müüa siiski tuleb. “100%. Ehk paari aasta jooksul. See loob aega muuks. ­Pere jaoks, lapse jaoks.”

Einer unistab kodust Londonis. Tallinnas tal kinnis­vara ei ole. Aga Londoni kinnisvara on hirmkallis, vähesed suudavad seal endale midagi osta, teab ta – Tallinna hinnad võib vabalt vähemalt kümnega korrutada. “Ma arvan, et ma jään sinna ja olen selle jaoks kogunud,” ütleb Einer. “Mul on vaja kindlasti väliruumi, aeda. Olla ühe jalaga linnast väljas. Londonis ma sõidan iga nädalavahetus linnast välja. Looduslähedus on see, mida ma igatsen,” ütleb vanaema aias üles kasvanud Einer.

Ta tahab, et ka tema laps kasvaks üles samasuguses keskkonnas. Kuidas see Londonis õnnestub? “Ei tea! Õnneks maailm on nii avatud. Londoni külje all olev elu tunduks nagu kõige õigem, kus luua pere.”

See andis Viido Einerile märku, et tütar on millegi suure jälil, et ta suudab luua midagi, mida tõesti varem tehtud polnud. Märgid, et ta võiks seda suuta, tulid isa sõnul mõistagi jupp maad varem.

Kas või see Pirita moeetendus, kus osalemiseks oli Roberta Einer isa sõnul liiga noor. Nii haaras papa telefoni, helistas, veenis ja sai korraldajad nõusse. Sealt edasi tulid järgmised võistlused, näiteks Roosad Käärid, ajakirja Quelle konkurss. Viimase Roberta Einer võitis ning tema tooted läksid müüki kohe kataloogi avalehtedele, isa on siiani uhke.

Niisiis oli tütre minek moekooli igati loogiline. Et laps paha peale läheb, isa ei kartnud. Ka ta ise tuli üksi oma elu peale Tallinna, kui oli 14.

Viido Eineri sõnul on tütrele loovus tulnud kaasa emapiimaga. Kuna laps oli nii loov, oli tema kui isa ülesanne arendada teisi külgi ja oskusi: pragmaatilisust, ärivaistu­. Isa ja tütar mängisid koos poodi, õppisid arvutama ja arveldama. Tütar sai aru, et raha ei tule seina seest ning see tuleb välja teenida. Kui taskuraha on otsas, siis see on otsas. Need teadmised ja arusaamised kajastuvad Viido Eineri sõnul tütre tegemistes ka praegu.