Metsapoliitika ärritab rohelisi ja metsnikke

Kui kahel viimasel aastal on Eesti metsades raiutud ligi neli miljonit tihumeetrit kasvavat metsa, siis metsapoliitika töövariant näeb ette raiemahu suurendamist kuni kaheksa miljoni tihumeetrini aastas.

Selline raie tagab metsade säilivuse, kinnitab kritiseerijate kiuste metsapoliitikat välja töötava metsanduse arenguprogrammi koordinaator Andres Onemar. «See on ülempiir, mille fikseerime,» selgitab ta.

Ülempiir on liiga kõrgele seatud, raiub edasi rohelise liikumise aseesimees Valdur Lahtvee. Tema sõnul on normaalne säilitada senine raiemaht. «Kui me tahame rääkida säästlikust metsandusest, on pakutud arv liialdatud,» kinnitab Lahtvee.

«Mida rohelised arvavad, see on üks asi, teisel pool on selged rehkendused,» kaitseb metsapoliitika väljatöötajaid keskkonnaminister Villu Reiljan. Tema sõnul kannatab Eesti metsades veelgi rohkem puid raiuda, tuginedes põllumajandusülikooli analüüsile, mille kohaselt võiks Eesti aastane raiemaht olla kuni 11 miljonit tihumeetrit aastas.

Iga aasta kasvab Eestis juurde üheksa miljonit tihumeetrit metsa, aga lõigatakse vaid neli miljonit, märgib puidufirma Esimeks juhatuse esimees Priit Maran. «Ülejäänu mädaneb,» tõdeb ta.

Osa puitu peab jääma metsa mädanema, et ökosüsteemid säiliksid, kinnitab Valdur Lahtvee. «Sellest meie praktikud täna aru saada ei taha,» väidab ta.

Probleem ei ole mitte raiutava metsa hulgas, märgib puiduvarujaid ühendava metsaliidu president Mart Erik. Tema sõnul on tehtud laastamistöö hea metsa kallal, mis kasumit annab, halb mets on jäänud raiumata.

Metsavarujaid huvitavad ainult head langid, mida annab odavamalt üles töötada, ja materjali saab kallimalt maha müüa, lisab Valdur Lahtvee. Sellega kaasneb oht, et heade raielankide hävitamine kasvab ja halbade lankide raiumine väheneb veelgi, märgib ta.

«Rohelised on läinud nii roheliseks, et nende eest tuleb metsa kaitsma hakata,» ägestub Tartu metsaülem Raoul Kiisler. «Nende lähenemine on selline, et kui mets põleb, vaatame pealt, las taevaisa kustutab.»

Oma kandi pealt on rohelistel õigus, raiemahu suurendamine peab olema läbimõeldud, lausub Alatskivi metsaülem Ago Sütt.

Raiumisest hullem on see, et puidust tuleb ka lahti saada, arutleb ta. «Ma tahaks küll teada, kuhu see puit müüakse?» küsib metsaülem.

«Liiga paljud metsaülemad näevad kännu otsas ainult krooni, mis tuleb sealt viimseni kätte saada,» torkab Valdur Lahtvee.

Metsavahtide seisukohta kinnitab Harju metsaameti peametsaülem Toomas Tiits sõnadega, et riigimetsas üleraiumise ohtu karta pole. Tema sõnul määrab vastava tegevuse metsakorralduskava, mille täitmise eest vastutab metsaülem.

Lisaks rohelistele parteidele on metsapoliitika ümberkorraldustest häiritud ka metsaülemad, kes selle kehtimahakkamisel osa võimust loovutama peavad.

Metsapoliitika näeb ette metskondade lahutamist metsaametist. Metsa majandamine jääks väljatöötatava poliitika järgi metskonnale, mis allub loodavale riigimetsade majandamise organisatsioonile. Metsaamet hakkaks aga teostama metsa järelevalvet.

Metsapoliitikat välja töötav Andres Onemar ametkondlikest ümberkorraldustest rääkida ei soovi. Enne peab olema metsapoliitika ja arengusuund, siis saab rääkida institutsioonide tulevikust, teatab ta.

Metsakapitali tulud näitavad, et majandamine ei ole praegu efektiivne, tunnistab Onemar siiski muutuste vajadust.

Metsaülemad kardavad peatselt ees ootavat metskondade ühendamist ja sellest tingitud suurkoondamist. «Seis on parasjagu ärev,» räägib Toomas Tiits. Keegi ei tea, kui palju jääb metskondi, palju ametnikke järele ja kas metsanduse põhilüliks jääb metskond, lisab ta.

Tuleval aastal saame kolmveerandi tänasest palgast, seega tahetakse veerand metsaülematest koondada, teab Raoul Kiisler Tartumaalt. «See on ju kuritegu!» hüüatab ta.

Roosa metsaülem Vello Denks Võrumaalt nimetab võimalikke koondamisi riikliku metsamajanduse süsteemi lammutamiseks. «Võib-olla kannataks me selle ajutise raskuse ja rahapuuduse välja, kuid süsteemi annaks säilitada,» leiab ta. «Aga see lõikamine viib hukatusse.»

Metskondade suurendamine on loomulik ja selle vastu pole mõtet võidelda, leiab samas Ago Sütt Alatskivilt. Tema sõnul on aeg ühtlustada metskondade suurus.

Praegu on metskondi, mille suurus on kolm tuhat hektarit, aga on ka viis korda suuremaid metskondi, teab Sütt.

Loodava riigimetsade majandamise organisatsiooni eesmärk on tagada riigi metsade säästlikul printsiibil majandamine ja riigile majandusliku kasumi tootmine.

Ago Sütt leiab, et metskonnast tulundusettevõtet luues võtab riik enda kätte kahjumiga töötava toormevarumisfirma. Metsamajanduslikke töid ise teha oli võimalik vaid puidubuumi ajal, tõdeb Toomas Tiits.

Talvel alanud müügiraskuste tõttu on metsast saadav tulu vähenenud viiendiku võrra, puitu müüsid metskonnad esimesel poolaastal koguni veerandi võrra vähem kui eelmise aasta sama ajaga, tunnistab metsaameti peadirektori asetäitja Avo Reinvald.

1994. aastal laekus metsa müügist metsakapitali kaudu riigieelarvesse 34 miljonit krooni, eelmisel aastal juba 59 miljonit krooni. Sama plaaniti ka käesolevaks aastaks, praegu paistab, et 50 miljonit on reaalne, leiab Reinvald. «Tulud langevad, kulud tõusevad,» põhjendab ta hädade allikat.

«Metsakapital ei tule taevast ja selge see, et kulutada saab seda, mida on teenitud,» lausub minister Villu Reiljan. Tema hinnangul on hädakisa tegelik põhjus see, et metsaülemate mängumaad piirama hakatakse. Metsaülem pole riigimetsa omanik, vaid riigi poliitika elluviija, lausub Reiljan. Metsaülema kätte on riik usaldanud tohutu rikkuse, põhjendab ta kontrolli vajalikkust.

Metsaülemad on täis tahtmist suu puhtaks rääkida ja kavandavad septembris metsakongressi korraldada.

«Jumala veskid ei jahvata küll täispööretel, kuid seda kindlamini,» on Villu Reiljan veendunud metsapoliitika õigsuses. Praeguse kava kohaselt esitab ta metsapoliitika valitsusele oktoobris.

«Tahaks küll loota, et muudatused jõustuvad esimesel jaanuaril,» on Reiljan kindel valitud tee vajalikkuses.