Bilansi puhastus maksustamise aspektist

Rahandusministri määrusega kehtestatud «Ümberhindluse reservi kajastamise kord 1996. aasta aastaaruande koostamisel» on tekitanud erinevaid vastukajasid. Sel teemal on kirjutanud kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman 20. detsembri Äripäevas ja raamatupidamise toimkonna esimees Rita Ilisson 24. detsembri Sõnumilehes. Kuigi nende seisukohad on erinevad, on mõlemad veendunud, et ümberhindluse reservi jäägi kandmine kasumiaruandesse muude äritulude alla tekitab ettevõtetele täiendava maksukoormise.

Väidan, et see ei ole sugugi üheselt selge. Kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt loetakse vara korrigeeritud maksumuseks vara soetusmaksumus, mida on vähendatud maksuseaduse reeglite kohaselt amortisatsiooni võrra ning on suurendatud parenduskulude võrra. Kasu või kahju on maksumaksja poolt võõrandatud vara müügihinna või selle vara vastu vahetatud vara turuhinna ja võõrandatud vara korrigeeritud maksumuse vahe. Tulu või kulu, mis tekib seoses põhivaraga, on sätestatud tulumaksuseaduse § 17 alapunktis (6).

Eeltoodust järeldub, et põhivara raamatupidamisliku maksumuse korrigeerimine ei mõjuta mingil määral ettevõtte maksustatavat kasumit, kuna nende operatsioonide tulemusena põhivara korrigeeritud maksumus ei muutu ning ei teki ei kasu ega kahju. Küsimus saab olla ainult varade õiges ja õiglases kajastamises.

Probleemiks võib osutuda asjaolu, et 1. jaanuaril 1994 kehtima hakanud tulumaksuseaduses, millega lahutati raamatupidamine ja maksuarvestus, «unustati» fikseerimata, mida lugeda põhivara korrigeeritud maksumuseks 1994. aasta 1. jaanuari seisuga. See puudujääk likvideeriti rahandusministri määrusega 21. jaanuarist 1994, mille kohaselt II grupi põhivara korrigeeritud maksumuseks 1994. aasta 1. jaanuari seisuga loeti vastava põhivara raamatupidamislik jääkväärtus 1993. aasta 31. detsembri seisuga.

Paraku «unustati» selle määrusega fikseerimata I grupi, s.o hoonete ja rajatiste kui eraldi objektide korrigeeritud maksumus 1994. aasta 1. jaanuari seisuga. Kas see esialgne korrigeeritud maksumus oleks pidanud sisaldama ainult soetusmaksumust, st välistama ümberhindluse osa või mitte?

Ettevõtjad käitusid nii, et käsitasid I grupi põhivara analoogiliselt II grupi põhivaraga, arvestades iga objekti eraldi. Siiani ei ole maksuamet niisugust arusaamist ebaõigeks tunnistanud.

Kui eeldada, et 1996. aasta aastaaruande koostamisel kuulub ümberhindluse reservi jäägi kasumiaruandesse suunatav osa maksustatava tulu koosseisu, siis tekib terve rida küsimusi.

-- kas rahandusministri määrus 21. jaanuarist 1994 oli õiguspärane põhivara korrigeeritud maksumuse fikseerimise osas;

-- kas kõigi ümberhinnatud põhivara omavate/omanud ettevõtete 1994. ja 1995. aasta maksuarvestus on ebaõige ja kõik nad peavad juurde maksma;

-- miks üritatakse täiendavalt maksustada ettevõtteid selle järgi, kas neil on 1996. aasta lõpuks bilansis ümberhindluse reservi või mitte, st üritatakse teatud ettevõtteid tagasiulatuvalt eri kriteeriumite järgi maksustada;

-- kas rahandusministril on õigus kehtestada uusi maksukoormusi, samal ajal kui tulumaksuseadus ei ole selles osas muutunud 1994. aastast alates.