Kaupmeeste kaitseks

Tuhandeid Maarjamaa suuremaid ja väiksemaid napsuvendi, kes peavad normaalseks kangemat kraami osta ka hilisõhtusel või öisel ajal, ootab peagi ees isikuvabaduse ahistamine. Alkoholimüügiga seotud kauplusi aga tabab tegevusvabaduse piiramine ja senisest karmim kontroll müügitegevuse üle.

Nimelt on sotsiaalministeeriumis liikumas ideed, mille kohaselt tuleb võimalikult kiiresti kehtestada alkoholiseadus, mis karmistaks senist alkoholi müügi korda ja diferentseeriks alkoholi jaemüügiga tegelevad firmad müügiaegade ja müüdavate jookide kanguse järgi. Ikka nii, et kes müüb kangemaid jooke ja kauem, see maksab müügilitsentsi eest kõvasti rohkem kui need, kes alkoholi müügiga ei tegele.

Äripäeval pole midagi selle vastu, et riik soovib alkoholi kuritarvitamise vastu võidelda, kuid sotsiaalministeeriumi ponnistused viitavad sellele, et taas on tegemist asjatundmatute ametnikega, kes püüavad Skandinaavia või teiste Euroopa maade kogemust ning seadusi Eesti jaoks üks-üheselt kopeerida. Miks muidu hüpatakse suure reguleerimissooviga jaekaubandusega tegelevate ettevõtjate turja, justkui oleks peamiselt nemad süüdi selles, et eestlased joovad mitu korda rohkem absoluutset alkoholi kui näiteks rootslased.

Alkoholi jaemüügi diferentseerimine erineva kallidusega litsentside abil on absurdne ja ei tähenda midagi muud kui ettevõtja maksukoormuse suurenemist.

Esiteks, vaevalt et see kauplus, mis alkoholi üldse ei müü, praegu kehtivatest litsentsilõivudest pääseb.

Teiseks, kes võtab endale õiguse määrata, kellele anda odavam, kellele kallim litsents -- kas kaheksast kaheksani avatud selvehallile keset elumaju, keldripoele üheksakorruselise maja all või ööpäev läbi avatud bensiinijaamale linna servas.

Kolmandaks annaks see ametnikele võimaluse sekkuda mitte just kõige sõbralikumate mõtetega kas siis enda või mõne tuttava ettevõtja soovil jaekaubanduse konkurentsi, mis on praegu niigi väga pingeline.

Kahtlemata on vaja alkoho-li kättesaadavust piirata. Purjus ja agressiivsed alaealised ilmestavad enamikke avalikke üritusi. Statistilised andmed alkoholi pruukimise kohta ei tee meile sugugi au. Ometi peavad ametnikud endale aru andma, et peasüüdlased selles pole kaugeltki kaupmehed, keda on litsentside väljastamise karmistamisega või litsentside äravõtmisega lihtne ümber näpu keerata. Müügilitsentsita kauplus tuleb sulgeda ja kes see ikka tahab oma sissetulekutest loobuda ning tööta jääda.

Süüdlasi tuleb otsida kauge-malt. Ametnike hulgast, kelle vaiksel heakskiidul käib endise hooga salaviinaäri. Politseikonstaablite hulgast, kes vaatavad tegevusetult pealt, kuidas Eestimaa asulates ja linnajagudes päise päeva ajal ja häbenemata seda salaviina müüakse. Täiskasvanute seast, kes pudeli õlle eest on nõus koolipoistele kasti õlut poest välja tooma.

Kahjuks on ametnikud valinud pahedega võitlemiseks kõige mugavama tee, hakates taas pigistama ettevõtjaid, kes niikuinii riigile maksavad. Samas on ajast ja arust riigi alkoholi- ja maksupoliitika, mille parandamiseks ei piisa vaid sellest, et eestlased rootslaste kombel peavad hakka- ma reedeti viinapoode ummistama, kuna riik teab kõige paremini, mis tema kodanikele hea on.