Terve mõistus võidab

Ei juhtu tihti, et valitsusest tuleks majanduspoliitika alalt rõõmsaid uudiseid. Peaminister Tiit Vähi sõnul otsustas valitsus loobuda miinimumhindade kehtestamisest. Kaitsetollidega kiirustamise asemel seab valitsus nüüd eesmärgiks põllumajanduspoliitika väljatöötamise.

Eelmise aasta lõpus valitsesid Eesti edumeelsemate majandusringkondade hulgas lausa matusemeeleolud. Valitsuskriisi tuhinas lubas Vähi kaitsetollide peatset kehtestamist, mis oli kindel märk Eestis kiirelt kasvama hakkavast maksukoormusest.

Vähi valitsuse uus koosseis on aga osutunud meeldivalt mõistlikuks ja avaldanud eluterveid mõtteid. Peaministri uus majandusnõunik Ardo Hansson on teatanud, et ei pea kaitsetollide kehtestamist vajalikuks. Ettevaatlikuma väljendusstiiliga majandusminister Jaak Leimann kinnitas, et ei näe, kuidas kaitsetollid võiksid parandada Eesti põllumajanduse ja kogu majanduse olukorda laiemalt. Oma intervjuus Postimehele on Hansson öelnud otseselt, et kui soovitakse maapiirkondade olukorda parandada, siis on kaitsetollid selleks kõige ebaefektiivsem viis.

Taolise mõttearendusega jätkab Hansson peaministri eelmise majandusnõuniku Hardo Pajula liini. Tema lahkumist peaministri juurest peeti üheselt protestiavalduseks aastalõpul suurenenud kaitsetollisurve vastu. Võib vaid kujutleda, kuivõrd erineva maailmavaatega majandusspetsialistid võrsuvad Pajula käe all Eesti kõrgemas kommertskoolis ja Janno Reiljani taktikepi all Tartu ülikoolis. Ehk andis Pajula lahkumine Vähile ka maameeste vastu argumendi, et Eesti majandusspetsialistid ei toeta üheselt ja täiel häälel kaitsetollide sisseseadmist.

Omaette toeks kaitsetollide idee vastastele on olnud ka kodumaised toiduainetetootjad. Aastavahetusel teatasid nii Ühendatud Meiereide piimatootjad kui ka Rakvere lihakombinaat, et nende edasise arengu seisukohalt oleksid kaitsetollid äärmiselt kahjulikud. Eesti toiduainetetööstus veab praegu sisse tuntava osa oma toorainest, mistõttu igasugused kitsendused piiridel annavad koheselt valusa tagasilöögi tootmises.

Iseasi muidugi, kuivõrd võib kullana võtta Vähi väidet selle kohta, et miinimumhindadest loobuti selle tõttu, et toidukaupade importijad petavad tolli liiga madalate hindade deklareerimisega praegu tunduvalt vähem kui mullu. Positiivne tendents on aga olemas. Importijateni on jõudmas tõde sellest, et putkade ja mustal teel sisse toodud kaubaga on Eestis varasematest aastatest tunduvalt raskem rikkaks saada. Kaupa eelistatakse hankida ikkagi nendelt maaletoojatelt, kelle renomee on kindel ning kes ostjat ei tüssa. Peab ju ostja pärast sellise petisega tehingu tegemist oma nahaga vastutama maksuameti ees.

Miinimumhindade sisse-seadmisest loobumisel on valitsuse jaoks ka sümboolne tähendus. Kui otsus nende hindade sisseviimisest möödunud aastal riigikogus vastu võeti, olid maaerakonnad koledasti väge täis. Maarahva erakonna aseesimees Andrus Varik kinnitas, et miinimumhinnad on esimene samm kaitsetollide suunas. Nüüd on selle sammuga jalaluu murtud ja jääb vaid oodata, kas maamehed oma muudes lubadustes kindlameelseks suudavad jääda. On nad ju tõotanud, et kui kaitsetolle ei kehtestata, siis nad lahkuvad valitsusest.

Kui maamehed tõepoolest peaksid oma lubaduse ellu viima, võiks Eesti ettevõtjad üksnes kergendatult hingata. Vähile avaneks võimalus koostada valitsus reformimeelsetest jõududest.