Ekspordi toetusest

Peatselt naaseb pilvisest, nullkraadise lähistroopilise ilmastikuga Lõuna-Koreast Eesti eksportartikkel majandusminister Jaak Leimann. Enne Eestist lahkumist jõudis minister aga kõhuvahe kõhedaks ajada mitmetel ametnikel, väites, et ekspordi krediteerimise fondi pole Eestile vaja. Ministriga peab nõustuma, suurpuhastuse alustamiseks on see üle 50 miljoni kroonise bilansimahuga fondike paras koht.

Nii kummaline kui see ka pole, võib ekspordi krediteerimise fond hoopis importimist soodustada. Näiteks võtab ettevõtja 100 kaubaühiku eksportimiseks pangast 15protsendist laenu. Kuid teiselt poolt ta küsib ja ka saab fondilt 10protsendist laenu. Seega on ettevõtja eksportinud 100 kaubaühikut, kuid tänu madalamale fondi intressile võib kaupa sisse tuua intresside vahe võrra rohkem.

Maailmapanga eelmise aasta sügisel avaldatud uurimus tõestab, et arenguriikides ei ole riiklik ekspordi krediteerimine osutunud efektiivseks. Põhjused on samad, mis riiklike struktuuride puhul ikka: madal motiveeritus, ebaefektiivsus ja korruptsioonioht.

Kuidas saada riiklikest fondidest lihtsamini krabisevat? Väidetavalt kõigub laenu andvale ametnikule makstav komisjonitasu 5--15% vahel laenusummast. Ekspordi krediteerimise fond sai selleks aastaks juurde 10 miljonit, eelmise aasta lõpus oli fondi laenuportfell 45 miljonit krooni.

On selge, et n-ö anonüümse ehk riigi rahaga mängimisel avanevad ka laenuandmise mängumaal hoopis laiemad võimalused.

Ekspordi krediteerimiseks laenuandmise funktsiooni suudavad edukalt täita pangad, nagu kinnitas ka Leimann. Raha ebaefektiivse kulutamise asemel võiks aga riik kaaluda toimiva ekspordi garantiisüsteemi tekitamisele.