Eesti peab kogu aeg üllatama

Peame seda kaubamärki aina uuesti särama lööma. Lisaks sellele tuleb teha originaalseid kõlavaid otsuseid nii majanduses kui ka riigi haldamises. Eestil tuleb end kogu aeg nähtavaks teha, muidu ei ole meil edu loota.

Eks ikka, kuid mitte ainult. Paljud Euroopa riigid maadlevad suurte kulutuste, väiksemate haldusüksuste jõuetuse ja pillamisega.

Loodan, et suudame näidata ka teistele originaalset teed ja tõmmata Eestile tähelepanu. Ei tea, kuivõrd täielikult see meil õnnestub, sest teel Euroopa Liitu oleme sunnitud tegema väga palju ELi näpunäidete järgi.

Need on üllatavalt positiivsed. Keegi on nimetanud neid koguni Eesti sajandi ettepanekuteks, võrreldud on ka 1987. aasta IME ettepanekute tähtsusega.

Me tõstatasime küsimused, mis on probleemiks kogu maailmas. Seetõttu on tugev tähelepanu nii kodus kui eeldatavasti ka välismaal. Muidugi on ka skeptikuid ja vastuseisjaid, aga see on juba huvide seisukohalt mõistetav.

Ootaks siiski märksa asjatundlikumat ja mitmekesisemat arutelu.Tiit Vähi valitsus on pidanud ettepanekuid tõsiseltvõetavaiks. Arutame neid valitsuses järgmisel teisipäeval. Vaatame, mida lähema kahe aasta jooksul ära teha annab. Teeme riiki odavamaks, olles sellega unikaalsed.

Kui Eesti suudab arukalt ja strateegiliselt lähikuudel ja -aastatel ellu viia infrastruktuuri ettevõtete erastamise kavad, oleme maailmas jälle üsna originaalsed. See tõmbab meile kindlasti tähelepanu ja toob investeerijaid.

Enamik maailma riike otsib häid lahendusi sotsiaalsfääris. Kui me suudame leida homsed vettpidavad lahendused hariduses, tervishoius ja pensionikindlustuses, pälvime jälle tähelepanu.

Asjatundjana oli minu esimene reageering: sümpaatne, kuid liiga revolutsiooniline. Näen ohtusid nii riigieelarve kui ka ettevõtluse kombineerimisvõimaluste seisukohalt. Null-tulumaksumäär oleks juba totaalne offshore.

Praeguselt 26 protsendilt võiks tulumaksu langetada 15--16 protsendini küll, kui meil õnnestub riigi kulutusi sel aastal radikaalselt vähendada. Tahan, et auk, mis sellise käiguga tuleva aasta eelarves tekib, oleks kaetav. Mulle lubati asjakohased materjalid ja arvutused kokku panna.

Ka mina leian, et meil peaks olema majandusstrateegiline visioon aastani 2010. Tuleviku uuringute instituut koostab praegu keskkonnaministeeriumi tellimusel Eesti arengustsenaariume mainitud aastani. Kõrgem kommertskool on koostanud haridusministeeriumi tellimusel esialgse kava Eesti majandusstrateegiast aastani 2010.

Olen mõlemat toorikut lugenud. Neljaks-viieks aastaks ette vajab uuendamist ka riiklike investeeringute programm. Lisaks sellele tehakse meil Euroopa Liidu nõudel Phare rahaga majanduse arengukava samaks ajavahemikuks.

Soomest, Jaapanist, Lõuna-Koreast ja mujaltki olen saanud materjale, kuidas nad riiklikult ette mõtlevad ja asju vormistavad. Tinglikult võiks meie koondnägemust nimetada «Visioon 2010», aga selle kokkupanekuks kulub kindlasti vähemalt pool aastat. Kardan, et siiski jääme poolkonkreetsuse piiridesse.

1997. aasta riigieelarve prioriteet oli kaitsekulutuste suurendamisel. Kui oleks minu otsustada, teeksin ma kõige suurema strateegilise panuse haridusele. Investeeringud haridusse säilitavad Eesti riigi ja rahva. Intelligentsus ja haritus on kõige süngemad relvad siin maailmas.

Edasi peame otsustama, mida me selle haridusega peale hakkame, missuguseid teenuseid ja tooteid, sealhulgas kõrgtehnoloogilisi, me ülehomme pakume.

Haridus on ka kõige tõsisem majanduse katalüsaator. Seepärast tahame suunata meie haldusreformi ettepanekute elluviimisest tuleneva säästu eelkõige haridusse.

Praktiliselt olen ma sellega nõus, teoreetiliselt mitte. Paljude riikide eelarved ei ole ju tasakaalus.

Pooldan eelarve tasakaalu, sest kui näpu annad, kipub minema terve käsi. Meie eelarve maht on väga väike võrreldes ükskõik millise tugeva lääneriigi omaga ja meie loogikagi peab seetõttu olema teine. Me ei saa oma eelarvet tugevalt tasakaalust välja lasta. Kui Eesti elanike ja riigi huvides on vaja teha seitse või 17 meie tingimustes suurt arukat investeeringut, võib eelarve tsipake tasakaalust välja lubada.

Kuni mul on aga selge, et riigieelarve kulutusi saab vähendada või samade kulutustega on võimalik märksa rohkem ära teha, ei tegele ma riigieelarve defitsiidi kavandamise küsimusega.

Arvan, et lähiaastatel, s.o. aastani 1999--2000, ei juhtu krooniga tõenäoliselt midagi. Kui me juhime Eesti riiki arukalt, ei juhtu krooniga midagi hirmsat ka pikas perspektiivis. Kui arukas juhtimine ei õnnestu, võib meil väga halvasti minna.

Mind määrati töögrupi juhiks, kellel on aega 31. märtsini revideerida, analüüsida ja läbi arvutada kõik põllumajandusele ja maaelule kasulikud ideed. Pärast seda oskan ma midagi tarka öelda.

Praegu sõnan aga täie vastutustundega, et senini ei ole keegi teinud seda tööd süsteemselt. Rohkem on emotsioone kui pankadele pakutava äriprojektiga sarnast lähenemist. Viimast oleks selles küsimuses tingimata vaja.

Lõuna-Korea andis mulle kinnitust, et Eesti on õigel teel. Ka Korea toetub oma turu avatusele, välisinvesteeringutele ja agressiivsusele välisturgudele minekul.

Kogesin, et oma mõtteviisi ratsionaalsuselt ei jää eestlased korealastele alla. Meie pangandust ja osalt ka teenindust hindasid Eestis käinud Korea ametnikud ja ärimehed isegi paremaks.

Lähim konkreetne tulemus on see, et kümnetesse miljarditesse dollaritesse ulatuva käibega Daewoo esindajad on mõne päeva pärast Eestis uurimas tselluloositehase rajamise võimalusi. Tulevad nad Lätist, kes on selles vallas meie konkurent.