Kolbakovi lennukad plaanid

Üks toiduainetehas ei saa maamajandust päästa. Küll aga loodan, et meie kavadega seotult käivitub ulatuslik protsesside ahel, mis põllumehele tööd ja tulu annab.

Toiduõlitehas on strateegiline objekt, mille käivitamine nõuab ulatuslikku eeltööd. Muide, õlitaimede kasvatamist ja õlitehaseid peetakse kogu maailmas strateegiliseks ja need ettevõtmised on riigi soosingus.

Pikaajalise investeeringuna pean toiduõli tootmist Eestis ääretult ahvatlevaks ja loodan, et asjade soodsa lahenemise korral käivitub Võrus õlivabrik selle aasta novembris-detsembris.

Meie agroenergeetilise arengukava põhimõte on ääretult lihtne: tuleb efektiivselt kasutusele võtta päikeseenergia. Peamisteks toorme- ja energiaallikateks on seega mets, põld, raba ja kindlasti ka tuul. Tootes koos nii toitaineid kui energiat ning kuivatades puitu ja tootes taastuvast toormest vedelkütuseid ja tarbekaupu, tekib huvitav ja loodetavasti ka edukas majandusskeem.

Mõeldes sellele, et sadade miljonite aastate jooksul tekkinud fossiilse kütuse varud on paarisaja aastaga inimtegevuse tõttu oluliselt vähenenud ja nafta hind tõuseb pidevalt, on meie ideed piisavalt elujõulised.

Praegu ei räägi me ju tuhande, vaid konkreetselt ühe idee teostamisest. Pealegi pole tegu mingi üleilmselt uudse asjaga, vaid arengusuunaga, mille elemente võib leida paljudest arenenud riikidest.

Oleme Strandbergiga tõepoolest mõlemad aktiivsed mõtlejad ja leidnud ühise keele. Selle tulemusel oleme jõudnud läbimõeldud ettevõtlusfilosoofiani ja asunud oma mõtteid ka ellu rakendama. Õnneks on meil piisavalt suur hulk kaasamõtlejaid, mistõttu me ei tunne end veidrikuna.

Raha tuleb pankadest, fondidest ja ka erainvestoreilt. Ideaalsel juhul võiks ja peaks oma majandusele olulisi protsesse toetama ka riik, kuid selles osas me suuri ootusi ei hellita.

Kaubavood kulgevad kõige efektiivsemalt kuni 300 km raadiuses tootmise- või koostekeskusest. Tallinn ja Põhja-Eesti jäävad Soome mõjusfääri ja seega jäävad ka sinna tehtud tootmisinvesteeringud paratamatult konkureerima Soomes samasse valdkonda tehtud investeeringutega.

Arvestades Vene ja Balti turge, on tootmis- ja koostekeskuste võrk mõttekas nihutada 200 km Tallinnast lõunasse. Kui lisada siia tootmiseks stabiilne energeetiline baas ja rohkem kui 300 000 elanikust tulenev homogeenne tööjõuturg, avastamegi atraktiivse investeerimiskeskkonna.

Põlva biotehnoloogia rakenduskeskus täitis oma funktsiooni uute ideede kandjana, kus leidis hästitasustatud töökoha suur hulk tarku inimesi. Investeeringute maht biotehnoloogial põhinevasse tootmisse on aga nii suur, et seda raha polnud meil tollal ega ole Eesti Vabariigis ka praegu.

Mul oli ASi A.O. Imbi asutades kindel eesmärk Põlvasse moodne farmaatsiatehas rajada. See ka õnnestus, sest Nycomed Sefa töötab ja on edukas.

Oma aktsiad selles ettevõttes müüsin partnerfirmale Nycomed seepärast, et nii oli mulle majanduslikult kasulik teha. Kui ma oleks edasi omanike ringis, sarnaneks asi ebavõrdse abieluga, mis pole mitte minu stiil.

Põhjendamatu pankrotiavalduse alusel algatatud pankrotimenetlus on tänaseks raugenud ja firma eksisteerib edasi. Ebameeldivatest kogemustest sain juurde tarkust inimsuhete vallas.

Ma pole sellest loobunud. Arvan, et farmaatsiatehase rajamise juurde on mul võimalik tagasi tulla. Olen sellealastele uurimistöödele piisavalt palju aega ja vahendeid kulutanud.

Ehk polegi see kauge tulevik, mil taas uuest farmaatsiaettevõttest kuulda saab, aga seekord paljude jaoks väga ootamatust rakursist.

Addinoli siiatoomine oli pigem mu endise kolleegi Tõnu Lepa teene. Aeg on näidanud, et Addinol GmbH on Eestis sama edukas kui mujalgi Ida-Euroopas.

Kütuserongide liigutamine algas mõnes mõttes spontaanselt, sest sel ajal polnud Eestis lihtsalt piisavalt kütust. Praegu ASi Imbi kütusebisnis jätkub, aga uues kvaliteedis ja uute inimestega.

Ühe tankla pidamine ei olnud ega saagi olla majanduslikult eriti tulus -- edu annab ikkagi tanklakett. Pealegi on meilt tankla ostnud AS Favora Lõuna-Eestis edukas kütusekaupleja ja müügiprofessionaalsus on tänu neile ka meie endises Põlva tanklas paranenud.

Ajalehte Liivimaa Kroonika välja andnud ASi Lõuna-Eesti Sõnumid osanikuks olemine oli minu jaoks nn fun-projekt. Sain rea huvitavaid kogemusi, aga arvan et sel alal on edukad paljud mu kolleegid ja tuttavad. Edaspidi ma meediaasjadesse väga ei kipu.

Mis puutub aga Savisaarega koos ajalehe väljaandmisse, siis meie pakutud kaubamärk Eesti Sõnumid oli siinsel ajaleheturul mõnda aega ja ajalehele nime mõtlemine on ka üks piisavalt suur tegu.

Kohtuasja venimine on pigem süüdistuse nõrkuse kui minu süü. Lõuna-Eesti Arengupank ei ole esitanud minu vastu mingeid pretensioone ega rahalisi nõudmisi. Rohkem ma kommenteerida ei taha ja õiglase kohtupidamise huvides enamat öelda ei saagi. Tahaks vaid loota, et kord lõpeb ka Eestis sotsiaalselt ja poliitiliselt tellitud süüasjade korraldamine.