Üleminekuperiood Eestis on lõppemas

Juba 1996. aastal tunnetasid paljud poliitikud kriisi lähenemist. Süvenesid erinevate majandusrühmituste-, erakondade- ning sotsiaalsete gruppide sisesed ja vahelised vastuolud. Sagenesid üleskutsed muuta poliitilist kurssi ühes või teises eluvaldkonnas. Üliõpilased tulid tänavale protestima. Peab tunnistama, et see kõik on seaduspärane, sest üks etapp Eesti arengus saab jälle läbi.

Üllatusena tuleb see kriis vaid ehk neile, kes pidasid üleminekuperioodi ammu lõppenuks. Tegelikult said 1992.--1993. aastal läbi poliitilised ümberkorraldused. Majanduslik üleminekuperiood saab läbi alles praegu koos privatiseerimisega.

Lõppev arenguetapp on oma loomult revolutsiooniline, kus põhiloosungiteks on privatiseerimine ja liberaliseerimine.

Enam ei aita riigijuhtimisel lihtsad skeemid (liberaliseerimine, privatiseerimine, riik on halb peremees, kõik peab ühiskonnas vahetut kasu andma jne), sest need loovad vaid arengu eeldused, kuid ei loo eriti rikkust juurde. Eelkõige muudetakse omandisuhteid, restruktureeritakse rahvamajandust ja jaotatakse ümber rikkust.

Rikkuse suurendamiseks on vaja uut poliitilist kurssi, mis soodustaks privatiseeritud ja privatiseerimata majandussektorite kiiret moderniseerimist.

Rahvusliku idee asemel, mis domineeris üleminekuaastatel, hakatakse tajuma eelkõige rahvuslikke huvisid.

Paratamatult esitatakse põhimõtteliselt uusi kvalifikatsiooninõudeid ministrite kabineti liikmetele. Nad peavad oma valdkonnas olema rahvusvahelist klassi naised-mehed ja nende reputatsiooni ei tohiks varjutada korruptsioonikahtlused ja koostöö kuritegelike ringkondadega.

Mõistagi ei saa me neis delikaatsetes küsimustes lähtuda kodukootud arusaamadest, vaid rahvusvahelises demokraatlikus avalikkuses kujunenud mõtteviisist.

Sellest seisukohast on Leimanni-Vare-Opmanni ettepanek ministrite arvu vähendada igati teretulnud, sest see suurendab tõenäosust saada kokku andekas ministrite kabinet.

Praegu oleme olukorras, kus kõigi erakondade ja erakonnavälise ressursi kaasamisega saaks ehk paar head valitsust paika, mitte rohkem. Meie varumeeste-naiste pink on lühike.

Järgnev arenguperiood sunnib tihti vaatama ka Euroopa Liidule ja eurointegratsioonile. Enesestmõistetav deklaratsioon, et me astume Euroopa Liitu, asendub terve rea eelnevate küsimustega.

Kui palju tõuseks meil Euroopa Liiduga liitumisel maksud ja hinnad?

Millised tollid ja kelle suhtes me peame kehtestama, mis saab migratsiooni- ja kodakondsuspoliitikast, kui meid võetaks Euroopa Liitu koos Kaliningradi oblastiga?

Mis on põllu- ja maamajanduse edasised perspektiivid? Mis saab vabakaubanduslepingust Ukrainaga? Jne, jne.

Lõppude lõpuks tuleb tunnistada -- üleminekuperiood saab paratamatult läbi ja sama paratamatult toob see kaasa valitsuse vahetuse.