Energia mehed nüpeldavad Soome ministrit

Soome ministri sõnul on Narva lähistel paiknevad elektrijaamad viletsas seisus ning saastavad Lõuna-Soomet.

Ta esitas ülekutse tugevdada Eesti osa nn Balti ringis, Balti merd ümbritsevaid riike hõlmavas energiavõrgus, mida osaliselt finatseerib Euroopa Liit ja mille üheks eesmärgiks on tema sõnul keskkonna saastatuse vähendamine.

Haavisto hinnagul võiks Eesti ja Soome vahele ehitada merealuse kaabli, mille kaudu Eesti saaks importida puhtamat energiat.

Eesti Energia reageeris Soome ministri avaldusele ärritunult. Pressiteates teatas siinne energiatootja, et olukorras, kus Rootsis kaalutakse tuumaelektrijaamade sulgemist, Norra hüdroelektrijaamad töötasid möödunud aastal veedefitsiidiga ning Soomes prognoositakse pärast 2005. aastat elektri tootmisvõimsuse defitsiiti, ei saa Eesti sõltuvusse asetamist Põhjamaade elektriekspordist Eesti jaoks kuigi heaks plaaniks pidada.

Merekaabli vedamine Soome ja Eesti vahele ning selle kaudu Soome elektri import muudaks tänases Eestis kogu majanduspoliitilist situatsiooni, teatab Eesti Energia oma vastulauses.

Eesti Energia teatel läheks merekaabli rajamine maksma vähemalt 200 miljonit USA dollarit. Lisades sellele laenuprotsendid, Soome elektri tunduvalt kõrgema hinna ning asjaolu, et tööta jäävad Eesti kaevurid ja energeetikud elektrijaamades, näeb Eesti Energia, et ka pikas perspektiivis katavad kohalikud energiatootjad Eesti elektrivajaduse ise.

Majandusministeeriumi asekantsler Arvi Hamburg ütleb, et Soome keskkonnaministri avaldusse tuleb suhtuda huumoriga. Seda just nimelt merealuse kaabli ehitamise maksumuse 200 miljoni dollari pärast. «Selle jutu peale, mida Soome minister rääkis, ei hakka me midagi tegema. Ei osta isegi kannu õlut rahustuseks,» teatab Hamburg.

Hamburg lepib väitega, et Soome keskkonnaministri arvamus on tehtud regiooni keskkonnaprobleemidega seonduvalt. «Soome ostab elektrit Venemaalt. Mõelgu siis Peterburi oblastile väga tõsiselt,» osutab Hamburg.

Soome keskkonnaminister peab majandusinimesena teadma seda, et Soome kivisöejaamadel on väga kallid puhastusseadmed peal, mis maksavad 2--3 korda rohkem kui Eestisse paigaldatavad puhastusseadmed. Järelikult on Soomes väga kallis elektrit toota ja seda kuhugi mujale müüa, räägib Hamburg. «Neist kahest punktist lähtuvalt on tema jutt rumalus.»

Ta kinnitab, et praeguses olukorras saastavad Eesti elekektrijaamad atmosfääri normide piires.

Edaspidiselt tuleb teha 30 miljoni dollari suurune investeering ühele energiablokile puhastusseadme ehitamiseks. Siinne energiatootja muudab tehnooogiat, et tehnoloogiliselt puhtamalt põlevkivi põletada ning seeläbi satub vähem heitmeid atmosfääri, räägib Hamburg plaanidest.

«Haavisto pakutud lahendus on loosung,» iseloomustab Soome ministri avaldust Balti Soojuselektrijaama direktor Anatoli Paal. Kohaliku põlevkivi põletamisega elektri tootmise asendamine energia ostmisega Soomest ei tule kõne alla, lisab RE Eesti Energia peainseneri asetäitja arengu alal Rein Talumaa.

Eestil on elektri tootmiseks vajalik tooraine, jaamad ja kogemus, selgitab Anatoli Paal. «Miks peaksime sellest loobuma?» küsib ta.

Soome elekter on kallim kui Eestis toodetu. Eesti Energia andmetel maksis Soome kodutarbija eelmisel aastal kilovatt-tunni eest 1 kroon 79 senti, samas Eesti kodutarbija 45 senti. Tööstustarbijate hinnavahe on väiksem -- Soomes maksab kilovatt-tund 69 senti, Eestis 52,5 senti.

Et Soome ise ostab elektrit Venemaalt, kuhu omakorda müüb ületoodangu Eesti, siis küsib Anatoli Paal: «Kas me hakkame siis ringiga oma elektrit Soome hinnaga tagasi ostma».

Eesti Energia andmetel läheb merealune kaabel Eesti ja Soome vahel maksma 200 miljonit dollarit (~2,6 miljardit krooni -- toim). Võiksime tunduvalt väiksema rahaga ehitada puhastusseadmed, et täita Soomega sõlmitud keskkonnalepingut, räägib Rein Talumaa.

«See leping ei olnud Eesti riigi poolt kõige targem samm,» kommenteerib Anatoli Paal. «Praegu paneme raha kallitesse puhastusseadmetesse, aga katlad jäävad ikka vahetamata. See on nagu sapakale BMW mootori panemine, ega auto sellest parane,» võrdleb Paal.

Samas tunnistab Paal, et kaabliühendust oleks vaja eeskätt energia tootmise töökindluse ja efektiivsuse pärast. Kaabel Soome ja Eesti vahel on perspektiivis otstarbekas, lisab ka Rein Talumaa. «Kindlasti projekt teostub, aga mitte täna ja sellises soustis,» nendib Anatoli Paal.

Et Eestil elektrit ostma pole vaja hakata, selles on ta veendunud.

Tootmise kasv on ühtlane, viimasel ajal on tarbimine aastas suurenenud kolm protsenti, tõestab ta. Hüppelist tarbimise kasvu Paali väitel lähiajal oodata ei ole. «Kui just riigikogu võtab vastu seaduse, et kodunt lahkudes ei tohi elektrit välja lülitada,» toob ta ainsa hüppelise elektri vajaduse kasvu põhjuse.

Kaupo Kuurberg Läänemaa elektrivõrkudest avaldas arvamust, et see kaabel, millest Soome keskonnaminister rääkis, veetakse läbi Soome lahe nagunii kunagi seoses nn Balti ringi ellukutsumisega.

«Vaatan lakke ja ütlen, et näiteks aastal 2010 saab Balti ringist rääkida. Praegu ei ole meie riigid valmis investeerima. Kellelgi pole seda vaba raha,» vastab Hamburg küsimusele, millal Balti ring reaalselt toimima võiks hakata. «Selle aja jooksul vahetub veel viis või viisteist keskkonnaministrit Soomes ja Eestis.»

Rein Talumaa ütleb, et Balti ringi mõte on optimeerida elektrivarustust piirkonnas, aga endale kindlustab elektri iga riik ise. Balti ring aitab ühtlustada piirkonnas koormust tarbimisega, sest tipp-punktis on energia puudujääk, nullpunktis aga ülejääk. Et kindlustada elektrivarustus ka tipptunnil võimalike intsidentide korral, on igal riigil reserv, mis ulatub viiendikuni vajalikust võimsusest. «Balti ringi idee on ühendada kõigi maade reservid,» selgitab Talumaa. «Kaabel on Balti ringi kindel lüli.»

Hamburg meenutab Eesti-Soome vahelise kaabli rajamisest rääkides, et aastaid tagasi on Balti ringis osalejad selgusele jõudnud, et see ei saa kunagi olema otseselt äriprojekt.

Idee on tema sõnul see, et elektri ülekandeliinid ümber Balti mere saaks kokku ühendatud ja oleks optimaalne võimsuse jaotus, oleks olemas reservid. Koormatakse neid elektrijaamu, mida on ökonoomsem koormata nii majanduse kui ökoloogia kandi pealt. «See aga ei sõltu Soomest ja Eestist, vaid neist riikidest, kes ümber selle merekese elavad,» räägib Hamburg. «Eesti eriline huvi on selles, et saaksime sageduse korda. Lätil ja Leedul on sama huvi.»

Soome elektritootja Imatran Voima tütarfirma Eestis ASi Estivo tegevdirektor Aarne Leisalu ei näe kummagi riigi huvi naabrilt elektrit ostma hakata. Soome meie «musta» elektrit osta ei taha, lausub ta. Eesti võiks Soomest osta, kui hõimuvelled oma rahaga kaabli maha panevad ja investeeringut elektri hinnale kohe juurde ei liida, mõtiskleb Leisalu. Skandinaavia hüdroenergia arvel on veerikkal ajal tipp-tarbimise korral tõesti võimalik kokku hoida, leiab ta.

Samas ei ole tema hinnangul eestlased veel küpsed elektrit vajaduse korral sisse ostma. «Suure tõenäosusega panevad siin poliitikud jala ette ja sunnivad kasvõi kallist, aga oma elektrit ostma,» mõtiskleb Leisalu.

«Ilma täpse tasuvusuuringuta mingit kaablit paigaldama ei hakata, öelgu üks keskkonnaminister mida tahes,» on Leisalu veendunud.

Elektri sisseostmisel tuleb mõelda Eesti väliskaubandusbilansi peale, mida on meil sellises mahus välja müüa, et teenitud raha eest elektrit sisse osta, isegi kui ta odavam ja kasulikum on, arutleb ta.

Läänemere äärsete riikide ühise elektrisüsteemi Balti ringi projekt on täna uuringute tasemel. Poole projekti kuludest on võtnud endale Saksamaa ja Skandinaavia elektritootjad, teise poole Euroopa Liit.