Lõbumajast

Toompeal alanud lehmakauplemine uue võimaliku valitsuskoalitsiooni moodustamise üle näitab ilmekalt, et maailma vanima elukutse tõekspidamised elavad meie poliitilistes ringkondades edasi. Vaatamata korruptsioonisüüdistustele hakkab Koonderakond järjekordset valitsuskabinetti kokku klopsima.

Reformierakond on juba jõudnud unustada oma lahkumise koondmeeste valitsusest ning uurib targa näoga, milline küll on Koonderakonna edasimineku konkreetne mudel. Justkui Vähi asendamine Siimanniga tooks kaasa muutuse koondmeeste poliitilistes tõekspidamistes.

Poliitilise luure kogemustega Keskerakond tunneb huvi, millised on loodava valitsuse tegutsemise alused. Ehkki ka Keskerakonnal peaksid nendest alustest selged mälestused olema, pealegi on nad neid skeptilisteks nimetanud.

Arengupartei, kes pole suutnud end enam kui aasta jooksul isegi registreerida, on avaldanud valmisolekut osaleda igas koalitsioonis, kui vaid Keskerakond eemale jäetaks. Varjates nii olematu partei esinaise soovi ministritoolile jääda.

Maamehed pole ikka veel endale aru andnud, et koonderakond nende hääli oma võimuahnuse rahuldamiseks ära kasutab. Aeg-ajalt tehakse maaerakondadele üksikuid järeleandmisi, mis eemalt mõjuvad suure koera hambusse visatud lihatükina, et too unustaks ka oma leebe urisemise.

Isegi isamaalased ja parempoolsed ei julge otse välja öelda, et Koonderakonna poliitika on neile vastukarva, ning eelistavad jääda erapooletuks. Ka mõõdukad ei luba oma poolthääli, kuid ei hakka ka otseselt vastu. Venelaste hääled ei huvita kedagi.

Kõik parteid on valmis kõigiga ühte heitma. Nagu vanas ja heas bordellis ikka. Põhimõttel, kes annab, see saab.