Suhtlemisest

Kümme aastat tagasi Tallinna kaubamaja müügileti ääres seisma jäänud ostjat tervitas müüja traditsioonilise küsimusega: «Oli asja ka või?» Täna on teenindus- ja suhtlemiskultuur kauplustes, pankades ja muudes kaubanduse või teenindusega seotud asutustes tundmatuseni muutunud. Seda eredamalt paistavad välja mustad lambad, kes ei hooli viisakatest suhtlemistavadest ja eelistavad sellele juhmivõitu kärkimist.

«Kobi välja, raisk,» lausus taksojuht selle peale, kui ulatasin talle pärast sõitu Mastercardi krediitkaardi ja ütlesin, et mul taskus parasjagu sularaha pole. Naljaks, kas pole, kui arvestada, et takso aknale oli kleebitud reklaam selle kohta, et rahvusvahelised krediitkaardid on teretulnud.

Taksojuhile sarnast järsku ja otsekohest reageeringut kogevad küllap paljud, sest üleolev suhtumine on mõnes teenindusasutuses muutunud reegliks. Kindlasti ei saa selles süüdistada müüjaid, teenindajaid, sekretäre ja taksojuhte, kes käituvad sageli intuitiivselt. Seda eriti juhul, kui neid pole käituma õpetatud.

Mida teha, et selliseid ebameeldivaid olukordi vältida? Minu arvates peab iga firmajuht esiteks endale selgeks tegema, et viisakas teeninduskultuur on pikemas perspektiivis väga oluline edukaks äritegevuseks ja pealtnäha tühised töötajad võivad teatud olukordades osutuda firma visiitkaardiks. Töötajate käitumisalase koolituse vundament peab rajanema arusaamisele, et firma töötaja suhtlemisoskusest ja käitumisest sõltub selle töötaja palk ja töökoht.

Igapäevane viisakus saab sageli alguse firmajuhist endast, näiteks sellest, kas tal jätkub tahtmist hommikul tööle tulles kõiki alluvaid viisakalt tervitada või palgata suhtekorraldaja, kes alluvatega suhtlemise enda peale võtab. Pole ju eriti palju nõuda, kui see säästab paljude kolleegide, äripartnerite ja klientide närve.