Kuidas erastada kiiremini?

Kõigepealt peaks võima-likult kiiresti läbi mõtlema protsessi ratsionaalsuse poole, sest seal on liiga palju edasi-tagasi kooskõlastamisi jne.

Üks asi, mis väga häirib -- selleks, et üldse hakata riigimaad erastama, peab olema määratud maa valitseja. See on täiesti meist sõltumatu protsess.

Kui räägime Tallinnast, siis linn teeb ettepaneku maavanemale, tema omakorda pöördub taotlusega siseministeeriumi poole, seal koostatakse valitsuse määruse projekt, mille minister saadab koos kaaskirjaga valitsusele otsustamiseks jne. Nii toimub see iga tüki puhul eraldi.

Mul on olemas koge-mus, et maja ehitamine on naljamäng maaeralduse kooskõlastamisega võrreldes. Seni on maa erastamine käinud niimoodi, et oleks võimalikult palju kooskõlastusi ning et erastaja saaks aru, et ta peab olema äärmiselt tänulik äärmiselt paljudele ametnikele. Ma arvan, et te saate aru, mida ma mõtlen.

Ning mis vahe on sellel, kas ostab juriidiline isik või eraisik. Maatükil peab olema lihtsalt hind ja seda hinda tuleb maksta.

Kas ostab Peep Aaviksoo kui füüsiline isik või Peep Aaviksoo kui juriidiline isik, maa hind ei saa ju sellest muutuda.

Erastamise kiirendami-seks on kindlasti üks võimalus see, mis toimus Harju maakonnas: delegeerida see funktsioon kohalikele omavalitsustele.

Maa erastamist ei ole õige vaadata lahus kogu maareformist. Tuleks paika panna riiklik tsentraliseeritud reformi juhtimine. Oleks vaja, et keegi (selleks võiks olla valitsuse maareformi komisjon) annaks selgitusi, kuidas käituda, sest pole normaalne, kui ühte seadust või määrust eri piirkondades erinevalt tõlgendatakse. Ning ma loodan väga, et valitsus määratleb ka konkreetselt maareformi eest vastutava ministri, sest seda valitsuses ametlikult tehtud ei ole.

Mina olen ühe talu maa-dega selle protsessi kaks aastat tagasi otsast lõpuni läbi teinud. Mul läks sellega üle aasta ning kui ma õigesti mäletan, siis tuli mul läbi käia neliteist ametiasutust ja igale poole viia igasuguseid õiendeid.

Et talu oli Lõuna-Eestis, siis pidin neid kaustu veel mööda riiki ise ringi vedama, et asja kiirendada. Tookord jäi küll mulje, et tavakodanikule on üle mõistuse raske, kui kõik need järjekorrad tuleks läbi seista, arhiivid läbi käia jne.

Peaks olema üks ametiasutus ja üks ametnik, kellega ma asju ajan. Ülejäänud asjad peaksid kuidagi käima minule nähtamatult.