Jalgratas hädaorulastele

Nii nagu kunagi tuli vorst vorsti järel Võhma lihakombinaadi huugavalt konveierilt, tiksus miljon miljoni järel tööhõive sihtkapitali. Kümneid miljoneid kroone polnud aga umbes kolme aasta jooksul õieti kuhugi panna, sest suuri probleeme üles ei kerkinud, ning mullu märtsist sihtkapitali vegeteerimine lõppes.

Võib ju meelevaldselt väita, et kui Võhma lihakombinaadi seiskumine ning sellele järgnenud Oru turbakombinaadi ja Järvakandi klaasivabriku pankrotid oleksid varem kätte jõudnud, oleks ka tööhõive sihtkapital alles ning töötajate sotsiaalsete probleemide lahendamiseks raha olemas. Tegelikult oli sihtkapitali hääbumise põhjus aga see, et kellelgi polnud täpset ettekujutust, milleks raha kasutada võib ja tuleb. Lõpuks see lihtsalt liideti 1996. aasta riigieelarvega.

Teisipäeval vastu võetud seadusemuudatus lubab valitsuse omandireformi reservfondi raha edaspidi kasutada ka tööhõivega seotud probleemide lahendamiseks. Konkreetse vajaduse üle otsustab valitsus iga kord eraldi. Riigikogu otsus tööhõiveprobleemide lahendamist toetada on iseenesest positiivne, aga see muutub mõttetuks jalgratta leiutamiseks, kui taas jäävad mängureeglid kehtestamata. Esialgu igatahes pole teada, kas tööhõive all tuleb mõista eeskätt pankrotistunud ettevõtete töötajatele sotsiaalabi maksmist, tööpuuduse leevendamist, keerukates piirkondades uute töökohtade loomist või midagi muud. Selge on ainult, et nõnda kindlustab riik end erastamisagentuuri möödalaskmiste eest, mis just eelmisel aastal endast väga värvikal kujul teada andsid.

Loodetavasti ei hakka valitsus talle antud võimalust kasutades kergekäeliselt ühtede ettevõtjate äpardunud äriplaane teiste rahaga kinni maksma. Tuleb vältida olukorda, et keegi erastab ettevõtte näiteks ühe krooni eest, paneb selle vara miljonite eest panti ning peagi lihtsalt tunnistab, et ei tulnud välja ning vähenemise asemel võlad hoopis suurenesid. Tegelikkuses mitte millegagi riskinud firmaomanik ise aga astub minema, viskab väravavalvurile viis pihku ning ütleb: «Tagasi pole vaja, riik maksab arve!» Kui seadusemuudatus selliseid eksperimentaatoreid soosib, siis see küll omal kohal ei ole.

Toimetuse arvates peaks riik tööhõivega tegeldes pöörama suuremat tähelepanu uute töökohtade loomisele ning monofunktsionaalstes asulates-linnades alternatiivse ettevõtluse soodustamisele. See annab töötajatelegi võimaluse hakata allamäge minevas ettevõttes näljastreigile mõtlemise asemel aegsasti uut töökohta otsima.

Pankrotti ei minda üleöö ning makseraskuste ilmnedes saab riik oma käepikenduse maksuameti aktiivsema tegevuse korral ka varem protsessi sekkuda, mitte lasta võlgu kuhjuda. Ka töötajad saavad oma palga suhtes suuremat tähelepanu üles näidata.

Samal ajal on majandusmi-nister Jaak Leimann seisukohal, et Eestis tuleb luua tööhõive fond, mis tegutseks ettevõtjatelt laekuvate kindlustusmaksete alusel.

Äripäev jääb kindlalt seisukoha juurde, mis ei poolda selliste riiklike fondide loomist. Ei ole mingit põhjust, miks peaks maksukoormust suurendama ja sundima edukamaid ettevõtjaid ametnike käsutada oleva tööhõive fondi vahendusel kinni maksma teiste ebaõnnestunud projekte. Edumeelsed firmajuhid mõtlevad oma riskide kindlustamise ning töötajate heaolu peale niikuinii. Võib-olla edaspidi otsustavad ettevõtjad ise mingi fondi asutada, aga praegu pole Eesti ühiskond ilmselt veel nii jõukas. Enne on vaja rikkust koguda, aga ühtedelt võtmine ja teistele jaotamine seda ei soosi.