Politseist

Kodanikul on põhjust rõõmu tunda. Politsei on valinud sajandi viimase suure autoostu väärilised masinad, automüüjad aga 30 miljonit krooni suurema vennataputa ära jaganud. Varsti rõõmustavad kodaniku pilku roostes Ladade asemel värvilõhnalised sinivalged Mazdad, Opelid ja Volkswagenid.

Minu lootus on, et politsei autopargi uuendamise järel investeeringuid ära ei unusta. Kui jõustruktuuri atribuutika juba Euroopa kolleegidega võrdlust kannatab, ehk siis pööravad politseijuhid tähelepanu ka töötajate koolitusele. Siin on mahajäämus Euroopast veel suurem kui Ladadel uute autodega võrreldes.

Meenutan vastuoluliste tunnetega selle talve juhtumit, kui pealinna ühes tagasihoidlikus bensiinijaamas kütus lekkis. Tanklat linnaga ühendava Kolde tänava olid politseinikud kõigi reeglite kohaselt ümber piiranud. Õhtupimeduses jäi vaid arusaamatuks, mis toimub ja kauaks tänavalõik suletuks jääb. Tänava kasutajana pidasin õigeks riigiametnikelt selle kohta aru pärida. Mundrikandja vastusest taipasin, et olen tülikas uudishimutseja, kes tema tähtsat tööd ainult segab ega mõista korraldust taanduda lahinguväljalt näidatud rada pidi. Kodanike hoiatamine ohu korral Eesti politseinike tööülesannete hulka ilmselt ei kuulu.

Õnneks on varnast võtta võrdlus Saksamaa politseiga, kes sarnase olukorra sootuks teistpidi lahendab. Jaanuaris Kölni kesklinnas tiirutades jõudsin piirkonda, kus mitu kvartalit gaasilekke tõttu suleti. Pärast viisakat küsimust, kuhu minek, selgitas asjalik politseinik, miks tuleb ringi minna.

Aastatega kogunenud võlga ei ole võimalik tasuda päevapealt. Ühel päeval ehk avastavad ka politseijuhid, et rahva usalduse kasv algab siis, kui sulide nabimise tuhinas ka kodanikele tähelepanu osutama hakatakse. Siis on kodanikul siiralt heameel ilusaid politseimasinaid silmates.