Kas ma olen paha?

Möödunud nädalal püüti mulle üle pika aja selgeks teha, et olen oma kirjutises ülekohtune, erapoolik ja põhjendamatult tige. Nagu selgus, olen seesugune just sellepärast, et kirjutasin loo ettevõttest, kelle vastu on algatatud pankrotiasi.

Maardus asuv keemiatehas AS Ceosil ei ole ühele oma partnerile tooraine eest maksnud juba pikemat aega ja partner ei leidnud muud võimalust raha kätte saada kui anda Ceosil kohtusse ning nõuda pankrotti. Klassika!

Nii ma kirjutasin, lisades taustaks, et Ceosil ei ole tõesti töötanud ega tootnud, nagu seda kunagi plaaniti.

Selgus, et olin teinud firmale oma kirjutisega liiga. Ceosili juhti ?okeeris, et pankrotist leheveergudel üldse juttu tehti.

Võib-olla tõesti annab pankrotiohust kirjutamist tõlgendada kui haiglast janu kirjutada ainult negatiivset. Paraku olen ma Ceosili kui firma juhtkonna sõnul perspektiivikat ettevõtet vaadelnud kolm aastat järgepidi.

Kolm aastat olen kuulnud vaid seda, et hädapärast raha, mida oleks vaja ettevõtte täielikuks käivitamiseks, ei ole veel laekunud. Kolm aastat olen teadnud, et turuolukord ei ole kiita, st Ceosili toodetud tseoliiti, ei ole kerge müüa. Ligi kolm aastat olen olnud informeeritud, et midagi Ceosilis ikkagi tehakse, aga mida täpselt ja kui palju, ei tea ma siiani. Kolme aasta jooksul ei ole mul õnnestunud näha või kuulda Ceosili majandustulemusi, müüginäitajaid. Kolme aasta jooksul, mil ma firmat Ceosil olen vaadelnud, ei ole mulle keegi suutnud selgeks teha, et see on toimiv ettevõte.

Pankrotiasi, mis praegu Ceosili vastu on Harju maakohtus menetluses, on ka ainuke käega katsutav informatsioon firma tegevuse kohta. Ma pidin sellest kirjutama. Ettevõtte vastu ei ole mul midagi. Sorry!