T?ekijaht

Kaupluses Aed ja Kodu aiapidaja kevadiste sisseostude eest tasudes küsis müüja iseenesestmõistetavalt kviitungiplokki kätte võttes firma nime, kellele t?ekk välja kirjutada. Üllatununa mõttest, et tööandja võiks mu oksalõikamiskäärid oma äritegevuse kuluks lugeda, jäin kimbatusse, kuni järgmine ostja lahenduse leidis: «Kui teie t?ekki ei vaja, andke see mulle!» Müüja sai minu taga seisvalt santehnikat ostvalt ettevõtjalt korralduse märkida kulu nimetuseks tööriistad, minu mureks jäi maksta raha, võtta käärid ja loovutada t?ekk Eesti ettevõtluse edendamise nimel.

Nii katab suur hulk Eesti väikeettevõtjaid muidu erisoodustuste alla käivaid kulusid. Tuleb firmajuhil võtmekliendile lõuna välja teha, äripartnerile Parkeri sulepea kinkida, messil esinemise lõpuks personalile torti ja ?ampanjat pakkuda -- käepäraseim lahendus on seaduse silmis ettevõtluskuludeks mitte loetavate kulude ümberkantimine ettevõtluskuludeks, millelt ei tule maksta ei tulu- ega sotsiaalmaksu ning lõpuks saab käibemaksugi tagasi.

Kaupluse Aed ja Kodu käive on parematel päevadel 100 000 krooni. Kui pooled ostjad viivad oma firma raamatupidamisse fiktiivse väikevahendite kulu t?eki, jääb riigil saamata ainuüksi ühel päeval poe klientuuri arvel umbes 40 000 krooni.

Tõenäoliselt kasutavad seda skeemi märksa rohkem väikeettevõtjad, sest suurfirmas läheks t?ekimajanduse korrashoidmine direktorile koormavaks. Väikefirmasid on aga Eestis palju. Kui seadus ei toimi, on olukorrast kaks väljapääsu. Esiteks tõhustada kontrolli, kui aga kontroll osutub kulukamaks kui oletatav tulu või on sootuks võimatu, tuleb muuta seadus täidetavaks. Ehk on otstarbekas seaduseandjal nimetada kõik tegelikult ettevõtlusega seotud kulud ikka ettevõtluskuludeks ja säästa ärimehi koogiraha katteks oksakäärit?ekke kogumast.