Eesti lobby paistab läbi

Esmapilgul märkamatu mees, kelle nägu on ometi kõigile tuttav, istub hommikust õhtuni Toompea lossi sööklas ning püüab igal võimalikul ja võimatul juhul saadikutel nööbist kinni haarata. Ühele teeb ta kannu õlut välja ning viib ka jutu sujuvalt õlleaktsiisile, teisele pajatab midagi optsioonist ja riigikassast, kolmandale näitab tollipulgal ette kaitsetollide kõrgust. Nii näeks välja klassikalise lobby-tegelase raske tööpäev entsüklopeedia järgi.

Mõistagi on ajad ja kommunikatsioonivahendid vahepeal muutunud. Nüüd ei pruugi lobby-mees enam kuluaarides õnnelikku juhust passida, sest mobiiltelefon hoiab otsustajad igal hetkel käeulatuses. Lobiste, kelle ainsa traaditõmbamise peale ministrid meelt muudavad ning saadikud oma näpud punaselt nupult rohelisele ümber tõstavad, on mõistagi vähe. Ning selliseid tegelasi ei saa ka enam lobistideks nimetada.

Mängu ilu on see, mis ka lobby-meestele meeldib. Et see ilumäng on tihtilugu liiga aeglane, või siis seetõttu, et edukaid lobiste Maarjamaal napib, ei malda huvitatud isikud tihtipeale kõrvaltvaatajaks jääda. Selle asemel hakatakse ise avalikult rauda taguma, nagu tegi näiteks pakendi- ja alkoholiaktsiisist huvitatud Saku õlletehase juht Cardo Remmel möödunud sügisel tagastatavatest klaaspudelitest ja teeääri risustavatest plekkpurkidest kirjutades.

Teistlaadi avaliku lobby'ga paistab silma Ühispank. Optsiooni korras aktsiate pakkumine rahandusministeeriumi ametnikele, tarbimislaenu protsendi vähendamine linnaametnikele ning peaministri laenuintressi madalamaks ümberhindamine oleks nende tõlgenduses justkui igapäevased asjad. Seoseid riigi ja pealinna miljardite kroonidega näevad selle juures vaid pahatahtlikud. Tõsi ta on, et pakkuda võib kõike. See on juba ametnike asi, kuidas nad lobby ja korruptsiooni noateral tasakaalu hoiavad.

Varjatumat lobby ja elegantsemaid lobiste aimdub kinnisvaraseltskonnale kasutoova tagastatud majade üürnike EVP-laenu, kommertspankade riigireitingu-ihaluse, erastatud ettevõtete omanikele tagantjärele tehtavate maksusoodustuste jms tagant.

Nuppe, kuhu lobby-sõrmega osutada või ka üsna kindlalt vajutada, on Eestis palju. Näiteks tööpuudus ja sotsiaalsed pinged Kirde-Eestis, mida saavad enda huvides kasutada nii Eesti Põlevkivi, Kreenholm kui teisedki.

Tõsi, kui näiteks Eesti panganduse areng viitab suhteliselt edukale lobby'le, siis tööstuses ja põllumajanduses on selle ilmingud seni üsna silmapaistmatud.

Põhjus võib olla selles, et tihtipeale endistest direktoritest või ministeeriumiametnikest välja kasvanud lobistid soovisid kõigepealt enda isikliku heaolu kindlustada ning rajasid oma taktika sageli hädaldamisele ja «endise» olukorra taastamisele. Sellest küljest vaadatuna on muidugi positiivne, et nende kuluaaripoliitika pole suurt vilja kandnud.

Uusi tuuli tööstus- ja ka majandus-lobby's laiemalt on ilmselt kaasa toomas suurettevõtjate assotsiatsioon, kuhu kuuluvad juba praegused tegijad. Mine tea, kunagi võib ehk koguni juhuslikku käepigistust idanaabri välisministriga miljonites mõõtma hakata.

Lobby ja selle ameti õpipoisid, sellid ja meistrid olid, on ja jäävad ning taunitav see tõsiasi pole. Küll aga tuleb hukka mõista, kui eri variantide vahel otsuseid langetavad saadikud neid pimesi järgivad ning lobby'st saab ühiskonna alustala ja ametnikest korrumpeerunud sõpruskond, olgu viimane siis välja kasvanud parteist, malevast, tudengikorporatsioonist või mujalt.