Moesuunast

Viimane pool aastat kirendavad ajakirjanduse veerud erinevate ettevõtete kavatsustest oma aktsiatega börsile minna. Jääb mulje, et sellega püütakse endale paremat imagot luua. Paraku on üks asi jutt, mis millekski ei kohusta, hoopis teine aga konkreetse sammu astumine. Selle viimse tegijaid on vähe, kui, siis püritakse vabaturule, sest sellega ei kaasnenud seni ettevõtte jaoks mingeid kohustusi. Ja kui lõpuks tõesti ka mingi konkreetne samm börsi suunas tehakse, siis näib, et asi on ka emitendi enda jaoks vägagi segane.

ASi Soots Turism aktsiate avalik emissioon algas eelmisel nädalal, samas on ettevõtte aktsiaraamat siiani väärtpaberite keskdepositooriumis registreerimata, kuigi väideti vastupidist. Juhtum heidab varju nii ettevõttele, emissiooni korraldajale kui ka audiitorile. Seni oleme vähemalt viimaseid usaldanud, mis aga edasi saab.

Börsi juhatus on otsustanud vabaturul valitseva olukorra igaveseks lõpetada ja kehtestas eelmisel neljapäeval reglemendi muudatused, mille järgi laieneb vabaturul kaubeldavatele ettevõtetele kord kvartalis majandusinfo edastamise kohustus. Muudatused jõustuvad 1. mail. Vabaturul oleku aega piiratakse ühe aastaga, mille jooksul ettevõte peab esitama taotluse aktsiate börsil noteerimiseks. Kui seda ei tehta, tuleb aasta möödudes ka vabaturult lahkuda.

Vabaturule pääsemiseks peab 25 protsenti aktsiakapitalist kuuluma avalikkusele ning reeglina tuleb selleks teha avalik aktsiaemissioon. Emissiooniks on tarvis prospekti, millega omakorda kaasnevad kulutused. Kui ettevõte aasta pärast otsustab aktsiad börsil noteerida, tuleb teha uus prospekt, seega maksta väärtpaberivahendajale kaks korda sama asja eest. Kas poleks kavalam ja kasulikum end kohe börsil noteerida. Koonerdamine polevat küll kokkuhoid, aga ilmaasjata pole laristada ka mõtet.