Börs ühtlustas nõuded firmadele

Meil ei olnud väärtpabereid, millega kaubelda, ja tööstusettevõtete esindajatega rääkides sai selgeks, et nad ei ole valmis oma aktsiaid kohe börsil noteerima.

Mõtlesime, et kuna meil oli loodud struktuur, mille kaudu kaubelda, ja turul on palju just erastamisest tulnud ettevõtete väikeinvestoreid, ei oleks ilus väärtpaberituru arengut pidurdada.

Lootsime, et lähiajal sätestatakse informatsiooni avalikustamise nõuded ka seaduses, mille järgi ei tehta enam vahet, kas sa oled börsil noteeritud või mitte, vaid kas ettevõte on avalik või kinnine. Aasta on juba peaaegu möödunud ja ma arvan, et seaduse valmimine võtab veel teisegi aasta.

Vaatamata meie tõsistele jõupingutustele ettevõtete käest informatsiooni saamiseks, oli kindel grupp ettevõtteid, kes arvasid, et info jagamine ei ole vajalik.

Börsi juhatus otsustas, et nüüdseks oleme me juba piisavalt tugevad ja informatsiooni andmise vajadus on end tõestanud selliselt, et me võikisme reeglid kehtestada. Ja kehtestame neid põhimõtteliselt ühepoolsena. Kellele meie reeglid ei meeldi, on võimalus börsisüsteemis kauplemisest loobuda.

Oletame, et on ettevõte, kes ei taha anda informatsiooni, ja tegemist on erastamisest tulnud ettevõttega, kellel on hulgaliselt väikeinvestoreid. Kui selgub, et informatsiooni avalikustamise nõuete kehtestamise tulemusena lahkub ettevõte vabaturult, on kannatajaks väikeinvestor, kes jääb meie poolt kehtestatud kauplemisjärelevalvest ilma.

Me esitasime endale küsimuse, mis on antud hetkel olulisem -- kas turu likviidsuse suurendamine või püüd kehtestada mingi kord väärtpaberiturul majandusinfo avaldamise kohta.

Samuti hakkame vabaturule arvamise puhul tunduvalt tõsisemalt vaatama, milline informatsioon on ettevõtte kohta turul olemas. Juhul kui leiame, et see on ebapiisav, küsime lisainformatsiooni ja avalikustame selle enne, kui nad vabaturule võtame.

Vabaturu ettevõte peab oma majandustulemusi hakkama avaldama korra kvartalis. Kogu vabaturul kauplemise funktsioon on üleminekuetapiks börsil noteerimisele.

Vabaturul kauplemise luba antakse ettevõttele üheks aastaks. Selle jooksul peab ta jõudma otsusele, kas noteerib ennast börsil või mitte. Kui ta aasta möödumisel ei ole noteerimistaotlust esitanud, on börsil õigus tema aktsiatega kauplemine börsisüsteemi vahendusel lõpetada.

Börsi noteerimiskomisjon teeb kuue kuu möödumisel ettevõtte vabaturule arvamisest kokkuvõtte selle kohta, kuidas informatsiooni avalikustamine on ettevõttel läinud. Juhul kui leiame, et meie nõudeid ei ole järgitud, siis teeme kas ettekirjutuse või juhul kui on tegemist täielikult meie nõuete ignoreerimisega, on meil õigus kauplemine lõpetada juba kuue kuu möödudes.

Praegustel vabaturuettevõtetel on aega börsil noteerimise või mittenoteerimise otsuse tegemiseks kuus kuud reglemendi paranduste jõustumisest alates. Reglemendi parandused jõustuvad 1. maist.

See on optimaalne tähtaeg ka seetõttu, kuna börsi reglement näeb ette, et kui ettevõtte viimasest auditeeritud majandustulemusest on möödas rohkem kui üheksa kuud, tuleb noteerimiseks teha poolaasta majandustulemuste audit, mis pole ettevõtte jaoks otstarbekas.

Loodame, et poole aastaga on ettevõtted suutelised otsuse vastu võtma, kas soovitakse edasi jätkata avaliku ettevõttena ja kanda sellest tulenevaid kohustusi või mitte.

Vabaturg on endiselt tasuta. Kuigi börs tegeleb vabaturu ettevõtetega sama palju kui noteeritud ettevõtetega, tahame vabaturgu endiselt hoida maaklerite poolt juhituna. Et nemad ütleksid, milliste aktsiatega neil on huvi kaubelda. Seetõttu me arvame, et pole mõtet neile maksu peale panna.

Noteerimiskomisjon on lõplik organ, kes otsustab vabaturule pääsu, aga initsiatiiv võiks tulla börsi liikmete poolt.

Me tahame näha edaspidi võimalust kaubelda vabaturul ka välisettevõtete aktsiatega.

Idee oleks põhimõtteliselt sarnane Frankfurdi ja Müncheni börsi vabaturuga. Välisettevõte, kelle aktsiatega vabaturul kaubeldakse, lähtub informatsiooni avalikustamises oma asukohariigi regulatsioonist. Me aktsepteerime tema asukohariigi väärtpaberiinspektsiooni registreerimist ja tema järelevalvet informatsiooni avalikustamise suhtes.

Näeksime vabaturgu naaberriikide aktsiatega kauplemise kohana. Ilmselge on see, et meie turg on niivõrd väike, et mida rohkem meil oleks likviidseid pabereid, seda atraktiivsemad oleksime välisinvestoritele. Ja kui nad saaksid ühest kohast kõik väärtpaberid kätte, oleks kõikidele parem.

Tallinn ei ole aga mingi megafinantskeskus, kuhu kõik peaksid tormama ennast noteerima nagu Londonisse. Noteerimiskulud ja eestikeelsete prospektide ettevalmistamise kulud peletaksid välisemitendid eemale.

Seetõttu Saksamaal kasutatav vabaturu põhimõte, kus ettevõtte kohustused on tema asukohariigi kohustused ja informatsioon on ka selline, nagu ta asukohariigis seda annab, võiks olla võimalus, millest võiks edasi kasvada Balti väärtpaberiturg.

Loomulikult ei tähenda see meie poolt mingit Läti või Leedu turu ülevõtmist. See ei ole eesmärk. Me ootame siiralt, et ka nemad teeksid oma turu võimalikult paindlikuks ja avatuks, et ka seal oleks võimalik meie aktsiatega kaubelda. Ma arvan, et me ei peaks mitte kedagi üle võtma, vaid koostööd tegema.

Vaatame, milline on Läti või Leedu ettevõtete huvi Tallinna börsile tulla. Eesti turuosaliste huvi investeerida Lätti või Leetu on suur, pärast depositooriumide vahelise ühenduse töölehakkamist tahame eelkõige maakleritega koostöös vaadata, kas mõne Läti ettevõtte aktsiaga saaks ka Tallinna börsi vabaturul kaubelda.

Meil on Riia börsiga kokkulepe, et hakkame üksteisele saatma oma ettevõtete majandusinformatsiooni. Kõik teated, mis börsisüsteemi tulevad, lähevad ka Lätti ja meie saame nende teated.

Eesmärgiks on saada kolme riigi vahel ametlik tunnustus teiste järelevalvele. Mingi ristkauplemise süsteemi tahame kindlasti käivitada.