Kaupluste kujundust rikub tihti alavalgustatus

Kui Eesti suurte kaupluste ja kaubama-jade sisekujundamisel on lähtutud õigetest printsiipidest, kasutades head valgustust ja korralikult paika pandud suuri käiguteid, siis väikeste kaupluste kujunduses on märgata puudujääke. Peamine probleem on alavalgustatus, mis ei too kaupa esile ega võimalda aru saada näiteks rõiva õigest värvist. Sageli kasutatakse poodide valgustamisel valesid lampe.

Kauplustes peab olema üldvalgus, mis antakse laes luminofoorlampidega. Kauba väljatoomiseks kasutatakse halogeenlampidega kohtvalgusteid. Meie kaupluste peamine viga on, et ruumile ei anta üldvalgust, vaid kogu valgustus püütakse lahendada väikeste punktvalgustitega. Tavaliselt jääb sel juhul valgustugevusest puudu. Et kaup välja tuleks, peab kauplus särama. Hirmus on vaadata pimedas nurgas olevat kaupa.

Meil sisustatakse liiga palju poode tüüpmööbliga. Liiga sageli on näha, et kaupluse sisustus on tehtud ühesuguste alumiiniumprofiilide ja klaasiga. See on aga igavaks muutunud. Suurtes maailmalinnades pole ükski erisusele pretendeeriv kauplus sisustatud tüüpsete vitriinide, stendide, moodulite abil. Alati ei tulegi erikujundusega mööbel kallim kui tüüpne.

Meie kauplused on tihti kaupa liiga täis. Poodi sisenedes ei suuda klient kitsas ja kaupa täis ruumis kõike haarata. Samuti ei jäeta sageli stangede vahele piisavalt liikumisruumi. Eksklusiivsemates kauplustes võiks eksponeerida kaubavalikust ühte eset vaid ühes suuruses. Muud suurusnumbrid on laos. Väljapandud rõiva juurde tuleks panna kotid jm aksessuaarid. Värvivalik võiks olla toon-toonis. Nii luuakse eksponeeritud esemele kohane ümbrus.

Ka vitriinaknad kipuvad meil sageli olema liiga täis. Vahepeal kiidetud stseenidega vaateaknad on minu meelest end ammendanud. Lakoonilised vaateaknad jätavad avara mulje ning võimaldavad heita pilku kaupluse sisemusse.

Ka vaateakende valgustus on oluline. Muu maailma kogemus soosib topeltvalgustatud aknaid, kus on kasutatud 3--4 sorti valgustust, mis on suunatud nii alt kui külgedelt.