Riik teeb kingitusi

Poliitikute ja ametiühingute jutud, kuidas paremini korraldada pankrotistunud ettevõtete töötajate töötasu hüvitamist, on kuidagi silmakirjalikud. Probleemist on räägitud mitu aastat, ka seoses äsja kehtima hakanud uue pankrotiseadusega.

Pankrotistunud ettevõtete töötajate palgaraha jagab praegu üks rahandusministeeriumi ametnik. Riik on välja jagatud viiest miljonist kroonist tagasi saanud kaks miljonit, mis tuli kolmest pankrotist. Limiite pole paika pandud -- summa võib olla pool miljonit ja kuus miljonit aastas, oleneb riigiametniku suvast ja reservfondi võimalustest.

Ametiühingute keskliidu ettepanek, et pankrotiettevõtete töötajate töötasudeks vajatav 100 miljonit krooni võiks laekuda erastamisrahast ja valitsuse reservifondist, on asjalik, kuid keeruline ellu viia. See eeldaks mitme seaduse muutmist ja uute riigiametnike töölevõtmist raha jagamiseks, jagamise järelevalveks jmt.

Idee, et töötajate palgaraha võiks tulla sotsiaalmaksu arvel, on veel utoopilisem, kuna pensionikassad peavad igakuise pensioni väljamaksmiseks niigi kümneid miljoneid kroone reservfondist näpistama. Ettepaneku läbiviimine tähendaks sotsiaalmaksu tõstmist.

Euroopa Liidu normidega kursis olevad poliitikud pakuvad tagatisfondi loomist, mille vahendid tekiksid uuest maksust ettevõtjatele. Seda on eravestlustes arukaks mõtteks pidanud ka maksuametnikud.

Ettevõtjale loomulikult ei meeldi täiendavad maksud. Tagatisfondi võiks aga kujundada kohustuslikuks kindlustusfondiks, kust teatud tähtaja saabudes ja tingimuste täitudes saab sissemaksed koos intressidega tagasi. Kui praegu on võimalik ettevõtte riskid kindlustada, miks mitte kindlustada töötajad pankroti vastu.