Hoiupanga otsused tehakse jahil

Pank on kasvanud suureks ja seetõttu pidime üle minema uuele juhtimisstruktuurile.

Peadirektori ametikohta näeb Hoiupanga uus struktuur ette ja minu ülesanne on panga operatiivjuhtimine. Strateegilise juhtimisega tegeleb juhatus ja juhatuse esimees.

Seni oli meie pank üles ehitatud organisatsioonikeskselt, nüüd tahame üle minna täielikult kliendikesksele struktuurile. Eristame pangas tugipoole, äripoole ja esindustepoole. Tugipoolele jääb tootearendus, raamatupidamine, personalitöö jne. Senised regioonid muudame panga esindusteks, suurendades nende õigusi ja vastutust. Äripool jaguneb jaepanganduseks, mis tegeleb eraklientidega ja suurklientide ning ettevõtetega tegelevaks äripanganduseks. Omaette osa moodustab elektroonne pangandus, kus osutame teenuseid arvuti vahendusel.

Kõigepealt hakkab see paistma sealt, et klienti ei põrgatata ühest panga lülist teise, vaid tema probleemid lahendatakse kompleksselt. Toimima hakkab kliendihaldurite süsteem. Panga kontorijuhatajast saab sisuliselt kliendihaldur, kelle pädevuses on kõigi kliendi ja panga vaheliste küsimuste lahendamine.

Kliendi jaoks väheneb igasugune asjaajamise aeg pangas. Teda ei solgutata kabinettide vahel. Pangapoolne bürokraatia väheneb, aga mingil määral siiski säilib, sest pank on konservatiivne asutus.

Asjad on läinud isegi paremini, kui Taal tollal ette kujutas. Tal oli pangast oma nägemus, mille ellu viimiseks ta oma meeskonna koondas. Võin täna kinnitada, et mingit isevoolu pole Hoiupangas nende aastate jooksul olnud, kõik on kulgenud etteplaneeritult.

1993. aasta struktuur oli mõeldud praegusest tunduvalt väiksema panga jaoks. Bilansimaht oli meil tollal alla 700 miljoni krooni, täna aga 5 miljardit krooni. Sisuliselt on pank nelja aastaga kaheksa korda kasvanud. Praegu on üks Hoiupanga regioon sama suur kui siis kogu pank.

Ka oli neli aastat tagasi meie turuosa äriklientide teenindamisel väike ja puudusid sellealased kogemused. Sama võib öelda välisturu ja väärtpaberitehingute kohta. Ka laenundus oli lapsekingades.

Näiteks kujutasime tollal ette, et teller peab teadma kõike, lahendama nii era- kui ka ärikliendi probleemid pangas. Täna on tellerite spetsialiseerumine vältimatu, sest kliendid on erinevate soovide ja vajadustega.

Uus kliendikeskne struktuur on loodud vähemalt viieaastase pilguga ette. Täna toimivad meil juba pangaautomaadid, makseterminaalid, telepank. Tööd teeme virtuaalpanganduse vallas. Ega Eesti pangandus täna enam kuigivõrd lääne pangandusest maha jäägi, vähemalt juhtivate pankade puhul võib seda küll väita.

Traditsioonilises panganduses pole jalgratast leiutada vaja. Infotehnoloogilise ja elektroonse panganduse areng on meil viimastel aastatel olnud küllalt intensiivne. Järjest vähem hakatakse külastama panka, kõik toimingud saab teha arvuti abil.

Tahame kujundada need oma esindusteks, panga kui terviku käepikenduseks kohapeal. Seni toimis Hoiupangas kolmeastmeline juhtimisstruktuur: kontor -- regioon -- pank kui tervik. Nüüd oleme loomas kaheastmelist süsteemi: kontor -- pank. Tänasest regioonidirektorist saab panga esindaja, kes võtab kohapeal vastu lõppotsuse. Seegi peaks vähendama klientide ajakulu pangas.

Aktsiakursside ülesmineku üks põhjusi on välisinvestorite jätkuv ja suurenev huvi meie aktsiaturu vastu. Eesti väärtpaberibörsil on miljoni USD suurune tehing täiesti arvestatav ja võib turgu mõjutada.

Huvi pankade aktsiate vastu suureneb seetõttu, et usaldus Eesti pankade vastu kasvab. Juba puht usalduse säilimise eesmärgil ei lase teised kommertspangad ja Eesti Pank enam ühelgi praegu olemasoleval pangal pankrotti minna. Kui vaadata Eesti pankade vara mahtu ja I kvartali kasuminumbreid, siis võib tänavune kasum mitmel pangal tulla prognoositust suurem. Seegi elavdab investoreid.

Mina isiklikult mingit ülekuumenemise ohtu praegu küll ei tähelda. Pigem on just ajakirjandus see, kes pidevalt väärtpaberitehingutega teenitud hiigelkasumeist pajatab ja nii ka väiksemaid koduseid sääste väärtpaberite alla paigutama meelitab.

Varakapitalistlikus ühiskonnas peab olema mingisugune kontroll raha tekkimise üle. Aktsiaosaluse suuruse avalikustamine on aga rohkem tagajärje konstateerimine. Arvan, et tavainimese aktsionärlus on siiski privaatne sfäär. Võime ju börsilt tüki nimesid välja rebida, aga nende inimeste muu vara kohta pole mingeid andmeid. Tahtmatult võidakse liiga teha suvalisele inimesele. Mind kui kodanikku ei häiri, kui leht kirjutab, et Jostovil on nii- ja naapalju Hoiupanga aktsiaid. Aga kas leht peab sellest kirjutama?

Iseasi on avaliku elu tegelastega -- nemad peavad oma vara suuruse deklareerima. Poliitikud on rahvas valinud ja nii on ka täielik õigus teada nende majandusliku kindlustatuse astet.

Rublaaegses hoiupangas meeldis mulle reglementeeritud süsteem. Eesti Vabariigi ja uute kommertspankade tekkides unustati see ära ja hakati võtma liigseid riske. Sisemine regulatsioon ja konservatiivsus on meie pangandusse alles nüüd tagasi jõudnud.

Rahvapangas oli mul huvitav võimalus algusest peale näha ja teha täiesti uut ja teistsugust kommertspanka. Rahvapank oli hästi tehtud, aga omanike sekkumine ja liigne kolkapatriotism takistas panga arengut. Tööstuspanka ma tegelikult ei juhtinud, pigem vedasin eest Tööstuspanga võimalikult valutut ühendamist funktsioneeriva Hoiupangaga.

Jahil tehakse mõnikord tõesti kaalukaid majandusotsuseid, eriti just üht või teist piirkonda puudutavaid. Riiki jahil ei juhita, sest poliitikute hulgas pole minu teada fanaatilisi jahimehi.

Loomulikult peab jahiseltskond omavahel sobima, seetõttu ei minda metsa lobistama kardinaalselt erinevate arusaamadega seltskonnas.