Variku võidukäik

Kuigi kevade tulek on tänavu paljude põllumeeste meelepahaks ehk veidi veninud, hoiab talunike meeled ja südamed siiski rõõmsad hiljutine valitsusevahetus. Andres Variku näol on põllumehed pukki saatnud tõelise lobby-meistri, kes valju ja sihikindlat maapoliitikat ajab ning igal võimalusel kaitsetollide vajalikkust tõestab.

Maal ringi käies ja edukate talunikega vesteldes kaldun ma aga arvama, et uus minister esindab valitsuses rohkem virisevaid-porisevaid, kolhooside reformimisel töö kaotanud maamehi kui oma eduka tööga heale elujärjele jõudnud talunikke.

Teisisõnu paistab Varik ning tema meeskond esindavat häälekamat maarahvast, kellel väljastpoolt abi otsimine juba aastakümneid tuttav teema on olnud.

Miks ma nii arvan? Aga selle pärast, et kõige radikaalsem ettepanek, mis minister Leimanni juhitud põllumajanduse arengu suundi uurinud komisjon kas teadmatuses või sihilikult tegi, on seotud sealihale kuni 35protsendiste tollitõkete rakendamisega.

Kui aga meenutada, kes on sealihatollide kehtestamise eest juba paar aastat tulihingeliselt võidelnud, siis on need eeskätt just suurte Nõukogude-aegsete suurmajandite juhid, kes pole harjunud kokkuhoidlikult ja iseseisvalt majandama.

Lisaks sellele, et ülalmainitud komisjoni ei olnud kaasatud ühtegi lihatööstuse esindajat, kes teatavasti üksmeelselt tollide vastu on, jäi arusaamatuks, miks ei taheta tolle rakendada näiteks linnu- ja veiselihale, millest viimane väidatavalt sealihaga võrreldes tootjatele veelgi suuremat kahju toob.

Ei ole siit järeldada muud, kui et ilmselt on valitsusel kergem vastu tulla kõvemini karjujatele ning tollid sisse seada kui selgitada välja, kes ja millist abi täna maal tegelikult vajavad.