Hoiupank esitas omanikele ebatäpse bilansi

Lugedes Hoiupanga hiljutisel aktsionäride koosolekul aktsionäridele esitatud aastabilanssi ja aastaaruande juurde kuulunud audiitorfirma Price Waterhouse'i põhjalikku selgitust, tekkisid küsimused omakapitali struktuuris (vt. tabelit). Loeme näpuveaks seda, et Eesti Panga juhtnööride järgi tuleks real «Aktsiakapital» eraldi ridadel näidata residentide ja mitteresidentide osa.

Edasi on ebatäpsused tõsisemad. Real «Muud reservid» tuleb näidata aktsiaseltsi äriseadustiku järgne «Kohustuslik reserv». Kui «Üldine pangandusreserv» on mõeldud laenukahjude katteks, siis «Kohustuslik reserv» on ette nähtud muude kahjumite katteks ning selle suuruseks on ette nähtud 10% aktsiakapitalist ja see moodustatakse puhtast kasumist. Kui oletada, et tegu on antud juhul tõepoolest «Kohustusliku reservi» moodustamisega, siis oleks selleks piisanud 16 500 000 kroonist. Milleks oli vaja seotud kapitali hulka panna veel 11 212 000 krooni, kui seda oleks saanud kasutada vaba omakapitalina?

Tegelikult on asi hoopiski keerulisem. «Muude reservide» all on näidatud kolme pangamaja ümberhindluse summa, mis tegelikult peaks olema real «Ümberhindluse realiseerimata kasumi/kahjumi reserv».

Millisel real see summa ka ei oleks, tuleb vastavalt rahandusministri määrusele 1996. aasta aruannetes varasemad ümberhindluse summad nullida ja kanda «Eelmiste perioodide jaotamata kasumisse» (meie näites «Jaotamata vaba omakapital»). Aasta alguses oli sellel real kahjum 20 698 000 krooni, mis nüüd oleks muutunud 7 014 000krooniseks kasumiks.

«Üldine pangandusreserv» moodustati 1996. aasta maksustamata kasumist, mida vähendati varasemate aastate kahjumi (20 698 000 krooni) võrra.

Kuna see kahjum oleks tulnud katta ümberhindluse summaga, siis oleks kogu brutokasum jäänud vabaks üldisesse pangandusreservi kandmiseks ja see oleks siis olnud mitte 47 262 000 krooni, vaid 67 960 000 krooni. Tekkinud 7 014 000 krooni oleks võinud kohustusliku reservina kanda «Muude reservide» reale.

Mida need õiged «Omakapitali» kirjed endaga kaasa oleksid toonud? Et «Üldine pangandusreserv» suurenes üle 20 miljoni, siis selle võrra vähenevad sinna maksed 1997. aastal ja ka «Muudes reservides» on vajalikust peaaegu pool kaetud.

Varasema finantsplaani järgi lubati aktsionäridele dividende 50 senti aktsialt, siis «maast leitud» rahaga võiks nüüd lisada kas või 1,25 krooni. Muidugi ei pruugi see nii olla, sest panga häireteta tegevuse kindlustamiseks vajalikud reservid ei ole oma piirnorme veel saavutanud, aga lootused oleksid võinud aktsionäridel küll paremad olla.

Muide, aktsionäridele öeldi, et bilanss on koostatud rahvusvaheliste nõuete järgi ja selle on heaks kiitnud nii audiitor kui Eesti Pank. Teatavasti tuleb majandusaruanded koostada meil kehtivate õigusaktide järgi ja alles siis, kui need ei anna ühest lahendust, võib kasutada rahvusvahelise raamatupidamise standardite nõuandeid.

Audiitor väidab oma järeldusotsustes, et ta järgis vaid RRSi, kuid millist RRSi nõuet ta oleks rikkunud, kui ta oleks arvestanud ka meie seadusandluse ja Eesti Panga nõudeid?

Muidugi, panga juhatus võib iseseisvalt või nõukogu ülesandel koostada aruande mistahes malli järgi. Kuid meie aktsiaseltsi üldkoosolekul tuleb kinnitada ametlik, meie õigusaktidele tuginev aruanne.

Nagu ülaltoodust nähtub, võivad erinevused eri nõuete järgi tehtavates aruannetes olla olulised ja kui meie aktsiaseltsid ise otsustavad, millist malli nad tahavad kasutada, annab see neile võimaluse aktsionäridega manipuleerida.

Ei ole ju enamik aktsionäre raamatupidamisspetsialistid. Ka võimalikke investoreid võib see eksitada.