Ametiautod pole üksnes riigiasutuse mure

Rohkem kui 300 000 registreeritud sõiduautoga Eesti riik, maa, kus aastane siseprodukt inimese kohta ulatub üksnes keskmise Tartu turul müüdava kümneaastase auto hinnani, on maailmas unikaalne nähtus ja ilmselt selleks ka jääb.

Eestis on auto kindlalt asunud kolmainsuse asemele, ta on sümbol, positsioon ja religioon ühekorraga ning sellepärast ei ole ime, et mõnikümmend AAA-numbriga autot, pluss veel paar tuhat ametnike käsutuses olevat autot on pälvinud kümneid kordi rohkem lehe- ja eetriruumi kui tõsised majanduspoliitilised küsimused. Kuid olgu kuidas on, kui rahvas on mingi asja, sümboli, pjedestaalile tõstnud, hakkab kehtima ühe tuntud Parkinsoni seaduse Eesti variant: kui tahad teada, millise ministeeriumiga (ministriga) on tegemist, vaata, millise autoga ta sõidab ja niisama lihtne meeste sisu üle otsustamine ongi.

Valitsuse istungil löödi nael seina 400 000 ja 280 000 krooni juurde ja kõrgetele riigiametnikele öeldi, siit allapoole koos käibemaksu ja lisavarustusega. Tõtt tunnistades arvasin ma enne, et otstarbekohasem oleks olnud avalikkus sellisest Parkinsoni reegli järgi kontrollimise lõbust ilma jätta ja korraldada ökonoomia huvides ühiselt organiseeritud autode väljavahetamine, kuid järele mõeldes sain ka ise aru, et nüüd tekkinud indikaator on rohkem väärt kui mõned miljonid kokkuhoidu ja sedagi paari aasta peale ära jagatult.

Muude ametisõitudega peaks aga asjad edasi minema mööda loogilist rada: raha paneb siin ilmas kõik kõige paremini paika.

Olen täiesti kindel selles, et kui rahandusministeerium töötab välja arukad kriteeriumid ametisõitudeks raha eraldamiseks, tagab raha kulutamise läbipaistvuse, kehtestab uue ametisõitude korra, eriti aga mõistliku isikliku auto ametisõitudeks kasutamise kompenseerimise korra, kahaneb riigiasutuste ametiautode probleem ajapikku üsna tähtsusetuks.

Neid pole vaja, sest nad on ebamugavad, s.o nad on alati vales kohas, seal, kus neid vaja pole, on ametnike vahel raskesti jagatavad ja kallid. Olen kindel, et tuleb ka seadus, mis piiritleb ametiautode kasutamise teistes ametiasutustes, kuigi mitte just täpselt nii, nagu reformierakonna esitatud eelnõus.

Kahjuks ei ole ametiauto üksnes riigiasutuse probleem. On olemas tulumaksuseaduse § 33, mille lõikes 2 kiretult väidetakse, et erisoodustuseks on ka sõiduvahendi tasuta või soodushinnaga kasutada andmine ja et sellelt summalt maksab ettevõtja või eraisikust tööandja tulumaksu.

Seega ei kao ametiauto probleem ise veel kuhugi. Pärast riigiasutuste autode on ametiautod ka eraõiguslikes ettevõtetes ja neid on seal kakskümmend korda rohkem kui riigiasutustes. Lihtne arvutus näitab, et kui me võtaksime firmade keskmiseks autoks vaata et odavaima Ford Escorti, moodustavad 25 000kilomeetrise aastase läbisõidu korral kulud sõitudeks kõigi nende autode kohta aastas astronoomilise summa -- 3,5--4 miljardit krooni.

Üks osa sellest summast kulub tööülesannete täitmiseks, üks osa mitte. Kuid nagu elu näitab, kantakse firma kuludesse neist kui mitte kõik, siis valdav osa kindlasti. Milline on osa, mis ei lähe tööülesannete täitmiseks, seda ei tea keegi.

Siiski on väga ahvatlev hakata spekuleerima selle ümber, milline võiks see osa olla ja kuidas võiks kätte saada erisoodustustelt § 33 alusel maksmisele kuuluvat tulumaksu. Kui näiteks eeldada, et pooled või kolmveerand sõitudest on ametisõidud ja pooled (veerand) isiklikud, siis oleks kahelt (ühelt) miljardilt erisoodustuselt saadav tulumaks tagasihoidlik 500 või 250 miljonit.

Arenenud maksusüsteemidega riigid kulutavad oma siseproduktist mitu korda rohkem maksude kättesaamisele kui meie, kuid saavad selle eest maksud täielikumalt kätte. Meie poliitika on olnud seni natuke teistsugune -- võtame koore pealt ära ja kui seda jääb väheseks või maksude halvema laekumise tõttu vähemaks, tõstame makse. Esimesel pilgul võib mõnele tunduda selline lähenemine isegi praktiline (maksuameti kulutused ja GDP maksukoormus ei suurene), kuid tegelikult on see riigi mõnes mõttes lagunemise algus. Ja seda nii majanduslikult (ausa maksumaksja maksukoormus tõuseb), õiguslikult kui ka eetiliselt.