Vene aktsiaturg näitab elavnemise märke

Töötades juba pikka aega Vene aktsiaturgudel, tuleb pidevalt vastata nii portfelli kui fondiinvestorite väga erinevatele küsimustele. Välja võib tuua kaks peamist teemat, millele Eesti investorid soovivad vastust saada -- millal on õige aeg osta Vene aktsiaid ja milliseid täpselt.

Esiteks küsimus, mis puudutab turule sisenemist. Vastus on suhteliselt lihtne -- ükskõik millisel ajal. Tõepoolest, pidades silmas Vene aktsiate mitmekordset allahinnatust, on pikaajalisel investoril suhteliselt tähtsusetu, kas osta aktsiaid paar protsenti odavamalt või kallimalt. Tekib küsimus -- miks olla just pikaajaline investor, võib ju ka lühiajaliste spekulatsioonidega raha teenida?

Tegelikult sellist strateegiat Vene turul ei soovitaks. Selgitada võib seda kahe peamise põhjusega -- esiteks on turg oma varases arengujärgus ning seega väheefektiivne. Näiteks, erinevalt arenenud turgudest on Vene aktsiaturgude reageeringut positiivsetele uudistele ettevõtete kohta, isegi kui ta on kõrgem analüütikute oodatust, raske prognoosida. Oodatud hinnatõusule võib järgneda hoopis langus, enamasti jääb turg sellistest uudistest hoopis mõjutamata. Samuti võib turg reageerida (mitte reageerida) ka teistele korporatiivsetele või poliitilistele sündmustele. Näiteks avaldati T?eljabinsksvjazinformi 1996. a kasum, mis ületas oodatud kasumit peaaegu kahekordselt, ent aktsia hind turul ei muutunud üldse.

Teine prognoosimatu asi spekulantide jaoks on Vene turule tulev «lääneinvestorite» raha, mis on aktsiate hindade suurimaks liigutajaks. Vene aktsiaturu maht ja kauplemisaktiivsus on väga väike võrreldes arenenud suurriikide omaga, seega võivad ühe-kahe suure investori subjektiivsed otsused turgu oluliselt mõjutada. See võib toimuda näiteks pärast fondihaldurite kohtumist mõne kõrge valitsusametnikuga, investeerimisteemalise seminari läbiviimist mõne Vene finantsasutuse poolt, samuti suurte pankade limiitide suurendamisel või vähendamisel investeeringuteks Vene turul.

Kahtlemata on investeerimisotsused millegagi põhjendatud, kuid ajastatus on väga subjektiivne. Investeeringute tootlus võib seega püsida madal või hoopis negatiivne mitmeid kuid, samas on tõusud tavaliselt väga järsud.

Vene aktsiaturu võib jagada kolmeks huvipakkuvamaks sektoriks: nafta, energeetika ja telekommunikatsioonid. Naftakompaniid on investori jaoks vähem huvitavad selle sektori nõrgas perspektiivis tervikuna.

Alates 1990. a on Vene naftakompaniide toodangumaht pidevalt langenud. Üheks kasumi suurendamise võimaluseks naftakompaniide jaoks on ekspordimahu suurendamine, kuna hindade vahe võrreldes maailmaturuhindadega on mitmekordne. Samas on ettevõtete juhtkonnad välja töötanud erinevaid skeeme kasumi ettevõttest väljakandmiseks, hiilides kõrvale maksudest ning jättes väikeaktsionärid osaliselt tuludest ilma. Märgatav on juhtkondade soov omada täielikku kontrolli kogu ettevõtte üle ning mitte lasta aktsiaid laia investoriteringi kätte.

Naftasektori huvitavaim ettevõte on Lukoil, kellel on selgepiiriline strateegia tegevuse arendamiseks nii kohalikul kui rahvusvahelisel turul. Lukoil on kaasanud välisinvestoried edukate ADR emissioonidega, 98. a alguseks planeeritakse kolmanda järgu ADR emiteerimist ning noteerimist New Yorgi börsil. Lukoili aktsia on võrreldes teiste kohalike naftakompaniidega kõrgem poolteist kuni kolm korda. Kui võrrelda teiste riikide samaväärsete ettevõtetega, on tema aktsia odavam 3--6 korda.

Huvipakkuvam on energiasektor, millest enimkaubeldavad on üleriiklikult monopoolse tähtsusega UES ning regionaalsed energiakompaniid (nt Mosenergo, Irkutskenergo jt). Energiasektori aktsiad on hinna ja tootlikkuse (P/E) järgi Vene turu ühed odavamad. Mosenergo 96. a P/E oli 6, Irkutskenergol 6,6 ning Krasnojarskenergol 5, mis on märksa madalam võrreldes näiteks Lukoili 14,3ga.

Probleemiks, nagu kõikidel Vene ettevõtetel, on suur debitoorse võlgnevuse osakaal bilansis ning väga väike tasumine sularahas. Näiteks Permenergole, mis oma kapitalisatsioonilt kuulub 10 suurema energiakompanii hulka, tasutakse müügist vaid 15% rahalises vormis, 65% on bartertehingud ning ülejäänud osa lootusetud võlad.

Mõningad ettevõted on jõudnud olukorda, kus nende ebapiisavad rahavood ei võimalda hoida tootmist praegusel tasemel. Vähesed ettevõtted, nagu näiteks Irkutskenrgo ja Kuzbassenergo, on investeeringud tootmisse seadnud üheks prioriteediks. Tulemuseks toodangu madal omahind, mis pikemas perspektiivis on konkurentsis olulise tähtsusega.

Kõige perspektiivikam majandusharu Venemaal on telekommunikatsioon, mis on stabiilne ja kiirelt arenev ning omab potentsiaali edasiseks kasvuks. Piisab, kui öelda, et Venemaal on keskmiselt 100 inimese kohta 18 telefoni, ehk 2--3 korda vähem kui arenenud riikides.

Enamik selle majandusharu ettevõtetest töötavad kasumiga ning omavad head kasvupotentsiaali. P/E näitajad erinevad oluliselt -- alates 6,45 Habarovskelektrosvjazil kuni 31,8 Moskva telefonivõrgul. Ka turukapitalisatsioonid ühe paigaldatud telefoniliini kohta on väga erinevad -- alates 130 dollarist Kaasani telefonivõrkudel kuni 1100 dollarini Uralsvjazinformil. Vaadates viimaseid näitajaid ning arvestades, et uue telefoniliini paigaldamine maksab ligi 1000 dollarit, on telefonikompaniide aktsiate omamine nagu «asset play», st kompaniide ostmine alla bilansilist väärtust.

Erinevalt energiettevõtetest jätkub telefonikompaniidel piisavalt omavahendeid kapitalimahutuste finantseerimiseks, samuti saavad nad suhteliselt soodsat kaubakrediiti. Uldiselt on sektor väga huvitav, tulevikus on oodata arengut ja tulude suurenemist ka mobiilside arendamisega.

Elavnemist võib lähiajal oodata ka pangandussektoris, mis seni olnud tagasihoidlik. Väga raske on hetkel isegi ligikaudselt prognoosida, mil kord kõik need fundamentaalsed näitajad hakkavad peegelduma aktsiate hinnas.