Sularahatehingutest ja arvetest

Käibemaksuseaduse (KMS) § 18 lõike 8 järgi ei ole käibemaksu mahaarvamine lubatud juhul, kui kauba või teenuse maksustatav väärtus ühe tehingu kohta ületab 50 000 krooni ning selle eest tasutakse sularahas.

KMS § 24 sätestab, et registreeritud maksukohustuslane on kohustatud kauba või teenuse võõrandamisel esitama ostjale arve, välja arvatud rahandusministri määratud juhtudel.

Mõni maksuameti ametnik on oma ettekirjutustes võrdsustanud nimetatud arve tehinguga.

Kuna KMS tehingu mõistet ei defineeri, siis tuleb tehingu määratlemisel lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seadusest, mille § 60 lõiked 1 ja 2 sätestavad: «Tehing on õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Tehingud on ühepoolsed ja kahe- või mitmepoolsed (lepingud).»

Samas § 91 lg 1 kehtestab tehingu vormi vabaduse: «Pooled võivad tehingut teha mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seadus ei sätesta tehingu kohustuslikku vormi.» Seega lepitakse nii kauba kui ka teenuse ostu-müügi puhul lepinguga kokku üks või mitu tehingut, sõltumata viimase vormist (suuline, lihtkirjalik või notariaalselt tõestatud).

Seadus ei kohusta maksukohustuslast väljastama igale tehingule eraldi arvet ja nii võib näidata ühel arvel kuitahes palju tehinguid.

Samas, tehingu jagamine mitmele arvele ei muuda seda veel mitmeks tehinguks (näiteks pikaajalised hankelepingud), ehkki nii võib hajutada revidendi tähelepanu.

Võimalike arusaamatuste vältimiseks maksuametiga on soovitav lasta sularahas tasutavate tehingute puhul müüjal esitada eri tehingute kohta eri arved. See tähendab, et kui kaupade-teenuste ost-müük on kokku lepitud eri (suuliste) lepingutena, kuid need teostatakse samaaegselt või lühikese ajavahemiku jooksul, siis on soovitav kajastada need eri arvetel.

Kui ühele (koond)arvele kantakse mitu tehingut, mille maksustatav väärtus kokku ületab 50 000 krooni ja selle eest tasutakse sularahas, siis peaks(id) leping(ud) olema sõlmitud kirjalikus vormis, et vajadusel oleks võimalik lihtsalt tõestada ühel arvel olevaid eri tehinguid.

Kuid ka kirjaliku lepingu puudumine ei tähenda ühel arvel vormistatud mitme ostu-müügitehingu muutumist üheks tehinguks.