Kuidas ettevõtjate taolist tegevust tuleks hinnata?

Ma arvan, et selliseid ini-mesi otse hukka mõista on rumalus. Kust me tuleme? Me tuleme kõik ikka Vene riigist, kus riik oli nagu suur koonduslaager, milles riigiteenimist ei peetud just kuigi õilsaks asjaks. Suhtumine on alles pika aja jooksul muutunud. Ega me ju kõik ei saanud korraga rikkaks, targaks ja heaks. On ju olnud ikkagi mingi üleminekuaeg, kui on kehtinud seadused, mida on võimatu olnud täita.

Praegu, nii imelik, kui see mõne jaoks ka ei ole, on ettevõtjad enamuses asunud siiski seisukohale, et makse tuleb maksta. Ja seda mitte hirmu ähvardusel, vaid saadakse aru, et näiteks läbipaistev raamatupidamine annab hea võimaluse krediitideks, liisimiseks jne.

Kui keegi leiab, et pole maksnud makse, aga paneb raha otse heategevusse, siis ei saa seda ette heita. Meie maksuseadused ainult ei soodusta sellist heategevust, sest toetussumma pealt tuleb ju kõvasti makse maksta. Kui miljoni paned, läheb pool ametnikele, kes hakkavad siis ülejäänut jagama.

See maksudest kõrvale-hoidmise asi on üks raske küsimus, millele ei saa alati üheselt negatiivselt vaadata, kui pole teada, miks või millistel eesmärkidel mõni ettevõtja seda teeb. Täna on riigimaksude maksmisega see probleem, et me ei saa praktiliselt kunagi teada, kuhu see raha tegelikult läheb. Kuigi näiteks meie tasume makse korralikult, pole me seejuures sugugi alati rõõmsad, sest bürokraatia läheb järjest hullemaks.

Praegu on tihti olukord, kus see ettevõte, kes maksab makse ausalt, jääb konkurentsis alla neile, kes seda ei tee. Eriti puudutab see väikeettevõtteid.

Maksusüsteem peab olema lihtsam ja selgem, et oleks ka näha, kuhu maksud lähevad. See annab ettevõtjale suurema stiimuli maksude suhtes korrektselt käituda. Paljud vaataksid asjale hoopis teise pilguga.

Eetilises plaanis on äritegevus viimasel ajal kindlasti paranenud. On võimalik sõlmida normaalseid kokkuleppeid jne. Tõsised tegijad täna õnneks rumalustega ei tegele.