Eesti ei paku lisaväärtust loovat logistikat

Praegu ei vasta Eesti transpordi jm teenuste pakkujate tegevus nõudmistele, mida esitatakse rahvusvahelistele lisaväärtust loovatele logistilistele teenustele. 1996. aastal tehtud uurimuse järgi valitseb eri osapoolte soovide ja tegeliku olukorra vahel suur lõhe. Seepärast peatun teemal, miks on vaja lisaväärtust loovaid logistilisi teenuseid.

Arengusuunad, mis on viinud tsentraliseeritud jaotussüsteemi ja lisaväärtust loova logistika kontseptsiooni ühendamisele, ei põhine ainult tarbija dikteeritud teenindusstrateegial, vaid ka tootjatel ja tarnijatel, kes juhinduvad kahest põhimõttest: suurenenud läbimüük ja tarbija rahulolu ning kulude kokkuhoid. Eri valdkondades on suundadeks, mis on tugevalt mõjutanud ka rahvusvahelist logistikat, arengu poolel polüfunktsionaalse tehnoloogia osatähtsuse suurenemine, alltöövõtu kasutamine ja tehnoloogia arendamine. Tootjate poolt kasutatav tehnoloogia peab olema sobiv toodete sortimendi laiendamiseks ja paindlikkuse tagamiseks.

Turunduse osas jätkub toodete ja detailide koondumine. Lääne ja Kagu-Aasia tehased varustavad maailma turgusid ja füüsilise jaotamise seisukohast tekitab see komponentidest ja lõpetamata toodetest koosneva kompleksse kontinentidevahelise kaubavoo, mis siirdub Euroopasse.

Konkurentsi eeliseks ei ole hind üksi, vaid hoopis pakutavad teenused edasimüüjatele, jaotajatele ja lõpptarbijale.

Toote lühenenud eluiga toob kaasa toodete kiirema ringluse, teisest küljest suureneb risk seoses vananenud varudega. Nende voogude füüsiline kontroll ja juhtimine on möödapääsmatu igale tootjale või toodetega varustajale. Odavam on omada üldtooteid ja/või nende komponente varudena kui hulka valmistoodangut, millest tuleb mingil viisil vabaneda.

Veel enam -- muutuvad ostumudelid, diilerite ja jaotajate osatähtsus selles ahelas. Uus suund on kaubad lõpptarbijale kätte toimetada, samuti liikumine väiksema arvu, kuid tugevamate ja suuremate edasimüüjate poole, kes ei taha omada üleliigseid varusid.

Kasvav püüdlus täiustada kliendile kohandamise strateegiat toob kaasa nõudluse suure teeninduspaindlikkuse järele ja keskse värava otsimise vajaduse turgudele ligipääsemiseks.

Paindlikkust on vaja lisaväärtuse loomiseks, toote kohandamiseks eri tarbijagruppide jaoks «värava» ümbruses. Lisaväärtust loova logistika kontseptsioon on vajalik täiendus klassikalistele logistilistele mudelitele ja sellele on tugev toetus juhtivate tootjate seas, kes keskenduvad oma põhitegevusele ning peavad samal ajal adapteeruma muutuva turuga ja pakkuma kvaliteetseid tooteid/teenuseid.

Lisaväärtuskontseptsioonist lähtuvalt lisatakse jaotamises värava piirkonnas toodete puhtfüüsilisele laialijaotamisele üha uusi funktsioone, mis on sillaks tootmise ja jaotamise vahel. Viimaste eristamine muutub järjest ebaolulisemaks.

Lisaks varude tsentraliseerimisele pakutakse kokkupanemist, seadistamist, lõppkonfiguratsiooni, testimist, remonti, sildistamist, pick-and-pack'i jm. Ka lisateenused -- hankimine, arvete saatmine ja sissenõudmine, varude kontroll jpm -- peavad olema kättesaadavad «väravas».

Seda teed peab minema ka Eesti, et teda tunnustataks rahvusvahelise lisaväärtust loova logistikaga «väravana». Rohkem tuleks tähelepanu pöörata korralikule logistikaalasele haridusele äri-, kutse- ja kõrgkoolides.