Valimised maksid kokku miljardi

Aasta lõpu väitlustes riigieelarve lõhkipumpamise asjus süüdistati kahtlejaid küll puhtopositsioonilises pahatahtlikkuses, küll lihtlabases pessimismiga põimunud asjatundmatuses.

Mis sest, et elementaarset majanduse matemaatikat tundvale inimesele ei mahtunud kuidagi pähe see, kuidas selgelt aeglustuva majanduskasvu ja hinnatõusu juures oskas KMÜ valitsus 1999. a riigieelarve mahu juurdekasvuks arvutada oma eelnõusse 20,7%.

Oludes, kus valitsus prognoosis optimistlikult majanduskasvuks 6 ja aasta keskmiseks tarbijahinnaindeksiks 8 protsenti, andnuks sisuliselt muutumatu maksukoormuse juures paremal juhul rääkida 17,5, mitte aga 18,5 miljardi kroonisest eelarvemahust. Muide, selles 18,5 miljardis polnud tol korral veel Telekomi-kaarti.

Erinevalt varasematest aegadest ootasid aga sedakorda ees riigikogu valimised, kus mis tahes eiraha väljajagamisele oleks tähendanud ka ei-d valija häältele.

Pärast riigieelarve eelnõu läbikukutamist selle esimesel lugemisel riigikogus näis, et terve mõistus pääseb võidule. Kahjuks osutus eelarvemahu langetamine valitsuse poolt 17,7 miljardi kroonini vaid taktikaliseks käiguks. Selle ainueesmärgiks oli jõuda eelarvega kolmandale lugemisele. Jõutigi ja «õigel» hetkel, s.o kolmanda lugemise eelõhtul suurendas valitsus eelarve mahtu ühtäkki 3,1 protsendi võrra.

Lähenevate valimiste pantvangis olevast riigikogust oleksid läinud läbi siis juba kui tahes kõrgeks blufitud numbrid. Lõpuks sai seaduseks hääletatud riigieelarve isegi suurem kui vahepeal tagasi lükatud ülioptimistlik eelnõu.

Riigieelarve pea 600 miljoni kroonisest juurdekasvust langes toona ligi viiendik opositsiooni, eeskätt Mõõdukate ja Keskerakonna osaks, ülejäänu võib kas otseselt või kaudselt (riigikogu alaliste komisjonide ettepanekutena) lugeda valitsuskoalitsiooni enda tuluks.

See, et möödunud aasta 29. detsembril hääletas 61 riigikogu liiget eelarve selgelt defitsiiti (enne seda sai Telekomi peenrahana laialijagamine 64 rahvaesindaja õnnistuse), kujutas endast üksnes tulevase, eeldatavalt eduka valimiskampaania kulude vormistamist seaduseks. Koolimajade paigatud katused või mõni kilomeeter lapitud külavaheteed on ju lõpuks ikkagi need, mida valija oma häälega enim väärtustab.

Iseküsimus on, mil määral üks või teine erakond oskas oma pisikese võidu eelarveraha jagamisel vormistada hiljem valijate häälteks.

Elu näitas, et vähemalt toonasele opositsioonile antu läks täie ette -- ühendatud opositsioon ja Keskerakond ostsid endale valitsuskoalitsiooni poolt suuremeelselt jäetud sajakonna miljoniga välja 81 mandaati, valitsuskoalitsiooni enda enam kui suurusjärgu võrra suuremad kulutused läksid seevastu puhtalt raisku (riigieelarve mõistuspärane maht küündinuks tegelikult napilt 17 miljardini).

Selle kõige eest suudeti saada üksnes kolm kohta Koonderakonnale, väiksematele vendadele antud häälte juures ei kaalunud raha enam midagi, lisaks ei õnnestunud Eesti maarahvaerakonda Eesti Telekomi erastamistuludest antud 43 miljoni krooniga enda küljes hoida.

Eelarveaugu miljardi ja enama kõrval oli valimisplakatitele ja -klippidele kulutatu näol tegemist juba sentidega. Valimiste-eelses lummuses jagatud olematut eelarveraha hellitavalt keinslikuks nõudluspoolseks majanduspoliitikaks nimetada oleks ebaõiglane eeskätt John Maynard Keynesi enda suhtes.

Mingil juhul pole see ka tagantjärele targutamine, sest miljardilisi, sisuliselt riigieelarvest kinni makstud valimislubadusi tuleb nüüd kellegi teise või millegi muu arvel kinni maksta. Pealegi on rumalustel nagu valimistelgi kombeks korduda.