Äritava raha varjus

Iga äriettevõtte eesmärk on olla edukas (tulutootev, konkurentsi- ja arenemisvõimeline) nii täna kui kaugemas tulevikus. Kuidas aga käituda olukorras, kus hetke huvid on sattunud konflikti pikaajaliste eesmärkidega? Tavaliselt seisneb küsimus selles, kas ohverdada lühiajaline eesmärk pikaajalise nimel. Aga kui pikaajalist eesmärki polegi endale teadvustatud või elatakse teadlikult vaid tänaste huvide maksimeerimise nimel?

Ettevõtte, asutuse või organisatsiooni näo määrab tema tippjuhtkond ja/või omanikud -- konkreetsed inimesed. Ükski inimene ei ole algselt aus ega valelik. Igaühe käitumine olukorras, kus teda keegi kontrollida ei saa, sõltub vaid tema enda sisemisest eetilisusest ja väärtushinnangutest, mida on suures osas kujundanud teda ümbritsenud keskkond.

Eestis on see keskkond pidevas muutumises. Geograafilise asendi tõttu mõjutavad meid ühtaegu nii ida kui lääne kultuurikeskkond, mille erinevustest on paljuski tingitud ka Eestis järgitavad äritavad. Näiteks käitumine, mida lääneliku ärikultuuri foonil võiks ilmselgeks korruptsiooniks tembeldada, võib ida pool olla ärimotivatsiooni loomulik osa. Kui otsest varastamist ei kiida enamasti heaks ühelgi kultuuril põhinev ärieetika, siis näiteks ametiisiku poolt mingi teenuse osutamise või antud privileegi eest meelehea pakkumist või isiklike vastuteenete osutamist peetaks ida pool pea loomulikuks. Isiklik suhtlemine kaalub sel juhul üles ärilise rollimängu.

Eesti ärikeskkonnas toimib kombinatsioon ida--lääne mõjudest kui ka igasuguse ärieetika puudumisest. Üks tippjuht või ametnik vaevleb tõsimeeli küsimuse kallal, mida kliendilt kulleri vahendusel jõuludeks saadud veinipudeliga peale hakata -- äkki on altkäemaks? Teine sõidab süümepiinadeta kellegi kulul Havaile n-ö kogemusi vahetama või koos sekretäriga nädalaiks teisele kontinendile tulevase tarnija emafirmaga tutvuma -- ametilähetus ju!

Rahvas räägib, et mõnegi ettevõtte ehituseelarvesse mahuvad ka remonditööd ettevõtte tippjuhi kodumajas. Firma töötajatele vormiriiete õmblemise eest saadetud arve lõpus on kirjas ka mõned smokingid, nii palju, kui on firma juhatuses liikmeid. Riiklik hulgitellimus sõiduautodele lahendab aga ühtlasi ka mõne juhtivtöötaja abikaasa liikumisprobleemid. Kas tuleb tuttav ette?

Paraku on nii, et eduka äri lahutamatu osa on alati ka äriõnn. Miks ühel tundub õnne rohkem olevat kui teisel? Kas saaks seda õnne osa kuidagi suurendada? Tundub, et paljud äriinimesed on sisemiselt veendunud, et õnne saab juurde tekitada oma ärieetilise lati madalamale laskmisega.

Kõige tavalisem ebaeetilise käitumise eesmärk on puht isikliku kasu saamine, oma võimu suurendamine, ego rahuldamine jne. Mitmeid asju tehakse aga ka nn püha ürituse -- äriettevõtte, perekonna, partei või sõprade nimel -- seejuures otsest isiklikku kasu saamata. Kas see muudab aga asja olemust? Vaevalt küll.

Suure osa ärieetilistest probleemidest võib varem või hiljem (pigem hiljem) äriettevõtte jaoks üsna täpselt mõõdetavateks majandusnäitajateks ümber arvutada. Olgu see siis altkäemaksudest ja/või korruptsioonist tingitud otsene kulu ettevõttele, usaldamatusest tingitud klientide või äripartnerite kaotus, lisakulud avalikele suhetele või advokaatidele.

Miks kohtab tänases Eestis nii sageli ametipositsioonide ärakasutamist, silmakirjalikkust, lihtlabast varastamist, teadlikku valetamist või jõuvõtete kasutamist ärieesmärkide saavutamiseks? Osalt lähtutakse loogikast, et kõik ei jää kunagi vahele. Paljudel juhtudel polegi ühtki kirja pandud seadusesõna rikutud. Tihti näitavad kohtu- ja uurimisorganid vähegi keerukama juhtumi puhul üles abitust. Ja hea äritava -- see pole ju midagi konkreetset.

Arvan, et üks põhjus on Eesti lühike uuskapitalistlik majandusajalugu. Ükski ettevõte pole saanud ellu viia pikaajalisi eesmärke -- seda «pikka aega» on olnud vaid kaheksa aastat. Veel pole piisavalt näiteid, mida toob kaasa kõrge ärieetika või selle puudumine. Tüüpiline lääne ärimees ütleb, et eetiline olla on talle lihtsalt kasulik, tüüpiline Eesti ärimees vaid muigab selle jutu peale või on vait.

Pean tähtsaks, et arutelu selle üle, mis on äris eetiline, mis mitte, jätkuks Eestis pidevalt igal suhtlustasandil. Küllap jõuab ka Eestisse varem või hiljem arusaam, et kõrge ärieetika kombinatsioonis püsivusega annab nii ettevõttele kui ärimehele tugeva konkurentsieelise. Miks mitte varem?