Tselluloositehase mõjud

Kaasaegne tselluloositehas on kui kõrgtehnoloogia tippnäide. Karmistunud keskkonnanõuded, kallinev tooraine ja karm konkurents tootearenduses on teinud tselluloositehasest kapitalimahuka investeerimisobjekti, mis seab teadlikule investorile ülesandeks end võimalike riskide osas maksimaalselt kindlustada.

Üks olulisemaid riske on tooraine kättesaadavus. Häire toorainega varustatuses võib põhjustada investorile hiigelkahjumeid ja samas olla konkurendile hea vahend odavalt (tehase ülevõtmisega) oma tootmisvõimsusi piirkonnas suurendada. Seda riski ainult pakutavale tooraine ostuhinnale taandada ei saa.

Kuna eelnevat on investeeringust huvitatud Eesti riik enesele teadvustanud, siis on ka osaline toorainegarantii avalikult välja pakutud. Esmatähtis on, et garanteeritav puidukogus ei tohi olla suurem, kui seda lubab säästliku metsamajandamise tase. See eeldab tehnoloogiat, mis võimaldab tselluloosiks keeta kuuske, mändi, kaske ja haaba.

Lähtuvalt seadusandlusest peaks rajatav tehas vastama kehtestatud keskkonnanõuetele. Üheks tingimuseks võiks seada sertifitseeritud keskkonnajuhtimissüsteemi olemasolu. Ühtlasi peab tehas olema kindlustatud potentsiaalsete keskkonnareostuste vastu. Hinnakokkulepped peaks põhinema perioodilistel läbirääkimistel ja vastama maailmaturu hinnatasemele. Tarnelepingu üks tingimusi peaks olema ostja kohustus riigimetsast tulev puit kokkulepitud perioodil ja mahus vastu võtta. Vastasel juhul võib investoril tekkida teatud hetkel kiusatus asendada osa riigimetsa puidust näiteks Venemaalt imporditava odavama toormega.

Hinnad peaks määratama läbirääkimiste tulemusel ja mitte pikemaks perioodiks kui aasta. Läbirääkimiste «argumendid» võiks piiritleda konkreetsete turuindikaatoritega, mis on eelnevalt kokku lepitud ja mida süstemaatiliselt jälgitakse. Selline lähenemine on piisavalt paindlik ja annab võimaluse reaalset turusituatsiooni arvestada mõlema osapoole seisukohast.

Alternatiivina on pakutud hinnataseme fikseerimist 10--15 aastaks ja selle automaatset korrigeerimist mingi(te) indikaatori(te) baasil. Seda varianti ma ei toeta, kuna see on liialt mehaaniline ja võtab riigi esindajal kohustuse ja vastutuse pidevalt majandusalaseid otsuseid teha. Samas piirab see võimalusi algselt tehtud eksimusi korrigeerida või, veelgi hullem, sunnib teatud turusituatsioonides toimima vastupidiselt üldisele arengule.

Tehase käivitamisel kaotavad puiduekspordiga tegelevad firmad ja puidu transpordile orienteeritud laevastik vähemalt 2/3 oma käibest. Kohalike puiduvarumis- ja autotranspordifirmade jaoks põhimõtteliselt töömahud ei muutu, küll aga korraldub ümber logistikaskeem, tasandub negatiivne sesoonsusefekt ja väheneb investeerimisrisk seoses stabiilsete tellimustega puidu tarnimiseks.

Saeveskitel avaneb võimalus müüa tootmisest tekkiv laast tselluloositehasele ja paraneb veskite rentaablus. Metsaomanikud teenivad suuremat tulu oma metsa müügist.

Negatiivsed aspektid on väljakujunenud usaldusväärsete ekspordikanalite kadumine ja ühe uue monopoolse ettevõtte tekkimine.

Kindlasti ei tohiks tselluloositehas saada eesmärgiks iseeneses. Alternatiive on piisavalt -- plaaditööstus, puitmassi tootmine, puidukeemiatööstus, bioenergeetika.

Vt. ka Eesti ja Soome paberipuidu hinnadünaamika aastatel 1995?1999