Moderna Museet ? käsn, peegel ja nuga

Esmalt peab uue kunsti muuseum olema nagu käsn, imedes endasse võimalikult palju informatsiooni meie praeguse aja visuaalsest kultuurist. Teiseks, peab ta olema nagu peegel, peegeldama kogu laiaulatuslikku skaalat, mida tänapäevases kunstis teostatud. Viimaseks peab ta olema nuga, mis lõikab läbi petlikkuse, välise toreduse ja aja raiskamise, otse tuumani ? selleni, mis on väärtuslik. David Elliotti meelest saab kaasaegse kunsti muuseum siis, ja ainult siis, rahuldada publikut, kui ta suudab täita neid nõudmisi.

Moderna Museet ehk kaasaegse kunsti institutsioon Moodne Muuseum on tegutsenud juba enam kui 40 aastat. Esmakordselt avas ta uksed külastajatele 1958. aasta mais. Tänu sellele on tal kollektsioon, mida uuesti luua praegusel hetkel on praktiliselt võimatu. 50ndate lõpus ja 60ndatel oli muuseumi direktor Pontus Hultén, kes töötas käsikäes kunstnikega ning ostis kollektsioonidesse töid, sel ajal kui need olid veel taskukohased. Nii leidsid seal koha hilisemad maailma nimed, näiteks Robert Rauschenberg. Vaid Marcel Duschampi kutsumisega Stockholmi õnnestus tema taies saada kollektsiooni ajal, mil keegi teine ei olnud eriti huvitatud tema töödest. Samu printsiipe püütakse järgida ka praegu, täiendades kollektsioone töödega, mis looksid aluse kõrgetasemelisele kunstikogule tulevikus.

Moderna Museet asub Stockholmis Skeppsholmeni saarel, mõnesaja meetri kaugusel vanalinnast ja linna keskusest. Saar, mis on keset asjalikku ja eemaletõrjuvat Kesk-Stockholmi nagu kunstioaas. Muuseum jagab saart koos teiste kunstiasutustega. Tuntumad neist on Ida-Aasia Muuseum, Kuninglik Visuaalsete Kunstide Akadeemia ning Arhitektuurimuuseum. Viimane neist on lausa Moderna Museeti ?küljes kinni? ja kasutab ruume, mis ennist kuulusid kunstimuuseumile. Lisaks on saare maastikku ?sokutatud? taieseid tuntud meistritelt.

Muuseum alustas endises armeele kuulunud drillimiseks mõeldud harjutustesaalis. Kogude pidev suurenemine tõstatas pideva vajaduse muuseumiruume laiendada. 1973ndal aastal liidetud Fotograafiamuuseum suurendas probleemi veelgi. Vaatamata täiendustele ja 1975 lisandunud hoonele oli siiski võimalik eksponeerida korraga vaid murdväikest osa.

Rootsi valitsus kuulutas aastal 1990 välja uue hoone rajamise arhitektuurivõistluse. Nagu tavaks, kutsuti taseme tõstmiseks osalema tipptegijaid. Kokku laekus 211 võistlustööd. Võitjaks kuulutati märgusõnaga ?Telemachos? tähistatud töö, mille taga peitus hispaanlane Rafael Moneo, kellele Põhjala oli tuttav juba varasemast ajast.

1998. aastal, mil Stockholm oli Euroopa kultuuripealinn, taasavati Moderna Museet uues hoones.

Võistluse üheks tingimuseks seati nõue säilitada saare unikaalset atmosfääri ning siluetti, samas tuli ära mahutada 20 000m² põrandapinnaga hoone. Tänu sellele nõudele ei olegi jalgsi lähenedes hoonet praktiliselt näha, enne kui päris peasissekäigu juures. Hoone muudab varjatuks loomulikult ka see, et ta on rajatud teiste muuseumide, endiste kartsa- ja vabrikuhoonete, varju ning osa hoonest on rajatud saare kaljusse.

Hoone arhitektuuri võiks kirjeldada kui nähtamatut, niivõrd tagasihoidlik ja vaoshoitud on see. Väärikate materjalide lakooniline käsitlemine ning igasuguse dekoori puudumine lisavad hoonele elegantsi ja askeetlikku vaoshoitust. Kogu hoone elab seest välja. Sisemuses jookseb läbi hoone promenaad, mille külge on ühendatud eri suurusega galeriid. Omavahel voolavalt ühendatud galeriid juhatavad ühest teise ja nii läbi kogu ekspositsioonipinna. Ruumide järjestikune paiknemine ja kuju dikteerivad hoone välimist massi.

Muuseumihoonet ilmestavad väljast katuses paiknevad valguslaternad. Iga galerii kohal olev latern justkui toob ruumi seest väljapoole. Laternad toimivad valguse ammutajate ja ka valgustajatena. Päeval ammutavad valgust väljast sisse, öisel ajal kumab neist välja tehisvalgus, muutes need majakat meenutavateks maamärkideks. Kaugemalt, merelt ja linnasüdamest vaadatuna paistavad muuseumi katuselaternad kergelt leitavate orientiiridena. Hoone tagumises küljes asub kantiin. Seal saab pärast kunsti nautimist keha kinnitada ja imetleda suurepärast vaadet merele ja vastaskaldale.

Autor: Ahti Kooskora