Kas ravikindlustus tuleb anda kindlustusseltsidele?

Haigekassast loobuda ei saa mitte mingil juhul. Sellepärast, et haigekassa kindlustab ka neid inimesi, kes täna enam või veel ravikindlustusmaksu ei maksa ? lapsed, vanurid, töötud, invaliidid. Seega ümberjaotamise süsteemil põhinev haigus- või tervisekindlustus peab Eestis alles jääma.

Me saame rääkida kindlustusseltsidele ravikindlustuse usaldamisest ainult kui täiendavast tervisekindlustusest. Sellel oleks võib-olla jumet, juhul kui leitakse oskajad. Sest tervisekindlustus, ma hoiatan, on keerukas valdkond. Ta on veel keerukam kui elukindlustus. Sellepärast peab ka erasektoris olema tugev oskusteave selle tegemiseks.

Kindlustusseltsidele on sellest igal juhul kasu ja täpselt sama palju, kui neil on sest kasu, jääb haiglatel raha saamata. Selle võrra, kui palju nemad enda eksisteerimiseka ja kasuks saavad, jääb Eesti kodaniku ravist vähemaks.

Teine küsimus on muidugi see, kuidas ravikindlustuse raha kasutada. Me oleme selline arhailine riik, ainus maailmas, kus ravikindlustusest makstakse välja haigushüvitisi, ?vana? eesti keele järgi siniseid lehti. 4,4 miljardis on sinna 2001. a planeeritud 800 miljonit. Ehk see raha on piltlikult öeldes kolm Mustamäe haigla kompleksi.

Teine küsimus ? kunagi peaks riiklikult maha panema ravikindlustuse raha protsentuaalse jaotuse. Kompenseeritud ravimid, hüvitised (kui me selle ka jätame) ja ravitegevus. Kusjuures praegu on viimase kolme aasta situatsioon selline, et ravitegevuseks 2,7 miljardit on olnud püsiv suurus. Kõik teised komponendid on ravikindlustuse eelarve kasvuga suurenenud. Ainult raviks osutatud summa on jäänud samaks, isegi vähenenud. Uuel haigekassa nõukogul, kes 2. veebruaril kokku istub, peaks see olema esimene küsimus, mida arutama hakata.

Igasuguste ettevõtmiste puhul polegi alati niivõrd oluline, mida teha, kuivõrd just, kuidas seda teha. On selge, et erasektoris oleks ravikindlustuse toimimise efektiivsus suurem. Riik iseenesest ei ole alati hea peremees, küll aga peab riigile jääma kontrollifunktsioon, sest n-ö päris metsikusse turumajandusse ravikindlustust kui kodaniku seisukohalt ülimalt olulist veel anda ei tihkaks. Kui säilib riigipoolne tõhus kontroll seltside ravikindlustustegevuse suhtes, võib ideed tõsiselt kaaluda.

Võimalik, et tekkiv konkurents (kui suudame välistada kartellilepped) aitab kaasa ravikindlustuse arengule. Teatavad kogemused näiteks liikluskindlustuses kannatanute ravikulude hüvitamisel ja õnnetusjuhtumikindlustuses on seltsidel olemas.