Plaanimajandus, California rahvavaenlane number 1

California päikesepaiste, sinine ookean ja mõõdukas kliima on läbi aegade meelitanud inimesi sinna elama. Nüüd on osariigi uuteks sümboliteks saanud maavärinad, veedefitsiit ja viimati terveid piirkondi hõlmavad elektrikatkestused. Enamasti peetakse hädade peapõhjuseks kas emakest loodust või vaba turumajandust. California hädade tegelik põhjus on riigi sekkumine ? plaanimajandus.

Osariigi poliitikud näevad süüdlast dereguleerimises. Samas on administratiivsed piirangud kõrvaldatud vaid elektri hulgi-, mitte jaemüügilt. Reguleerimine takistab uute elektritootmisvõimsuste rajamist, ehkki viimase 10 aastaga on elanike arv kahekordistunud ja elektritarbimise nõudlus kasvanud kolmandiku võrra.

Keskkonnaaktivistide tugev positsioon osariigi valitsuses on tekitanud olukorra, kus nõudluse kasvule pole järgnenud tootmisvõimsuste kasvu. Rohelised on selleks, et tagada mõnede koorikloomade rahulik elu, takistanud täiendavate hüdroelektrivõimsuste rakendamist, pannud veto tuumajaama rajamise projektile ega taha kuuldagi elektritootmisest söe või maagaasi baasil.

Nõudluse märkimisväärne kasv, pakkumise piiramine ja hindade reguleerimine on kriisi alged. Kaine mõistus ütleb, et ainus võimalus ummikust pääseda on kõrvaldada elektrituru arengut takistavad piirangud. Selle asemel räägib California kuberner võimalusest natsionaliseerida elektrit tootvad ettevõtted. See toob meelde nõukogude plaanimajanduse ja on võimalikest lahendustest kindlasti kõige hullem.

Ka perioodilise veedefitsiidi taga pole midagi muud kui riiklik reguleerimine. Aastakümneid on California veevarustust haldavad ametivõimud eraldanud tohutuid subsiidiume vee transpordiks riigi põhjaosast kuivuse käes kannatavatesse lõunapiirkondadesse. California elanikest elab 75 osariigi lõunaosas, samas kui 75 veest tuleb Põhja-Californiast.

Ligi 85 veest kasutab põllumajandus, tasudes riiklike, turuhindadest tunduvalt madalamate hindadega. Kui nt 1000 m3 vee pumpamine valitsuse niisutussüsteemi kaudu maksab 100 dollarit, farmerid maksavad selle eest ainult 3.50. Selliste hindade juures tasub ära ka riisi ja puuvilla kasvatamine, ehkki kliima poolest sobiks selleks paremini Mississippi jõe delta ja Vietnam. Siiski on just California märkimisväärne riisi- ja puuvillakasvataja.

Ainuüksi California lambakasvatuspiirkondade niisutamine nõuab rohkem vett kui tööstus ja erakliendid kokku. Ühe aasta jooksul kulutati vee pumpamiseks lambakasvatuses 530 mln dollarit, tulu lambakasvatusest oli aga viis korda väiksem. Veepuudus on omandanud sellise ulatuse, et valitsus on võtnud tööle WC-valvurid, kelle ülesanne on kontrollida, kas inimesed täidavad valitsuse määrust, mis lubab tõmmata vett kolm korda päevas.

California valitsusel on süüd ka selles, et piirkonna maavärinad on nii purustusrohked. Majaomanikud saavad osta riiklikku loodusõnnetuskindlustust subsideeritud hindadega, mis vahel moodustab vaid kümnendiku turuhinnast. Erakindlustaja ei kujuta ette, et ta kindlustaks maja, mis asub maavärina tekitatud maalihete peal või on püstitatud pehmele pinnasele ookeani kaldapealsel.

Osariigi ehitusprogrammi kohaselt peavad ehitusfirmad täitma minimaalseid kvaliteedinõudeid. Seega subsideerib valitsus majade ehitamist, mis ei paku kaitset maavärinate ega tormikahjustuste eest. Kui maju kindlustaks erafirmad, nõuaks nad hoopis paremat ehituskvaliteeti ja paremaid materjale, mis tagaks vara säilimise ka tugeva maavärina puhul. Ehitusturu reguleeritus loob hea kasvupinnase korruptsioonile.

Erakondi rahastavaid miljonäre need hädad ei puuduta. Nad elavad villades, mis ei asu maalihete kohal, nende kodudes ei kao kunagi vool ja nad võivad osta nii palju vett, nagu nad soovivad. Kui California võimud tahavad päästa osariiki süvenevast kriisist, peavad nad tunnistama, et plaanimajandus on aja ära elanud, ja avama tee turumajandusele.