Kas Eestist on kujunenud maksuparadiis?

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt teha selgeks, mis maksuparadiis üldse on. Maailmas tõusis maksuparadiisiteema avalikkuse ette 1980. aasta jaanuaris, kui USA valitsuse nõunik Richard Gordon koostas valitsuse tellimisel sel teemal 200-leheküljelise raporti. USA valitsust huvitas, kuidas mõjutavad maksuparadiisid riigi arengut ja maksubaasi.

Gordon jõudis järeldusele, et maksuparadiis on mistahes riik või piirkond, kus vähemalt üks maks puudub täielikult või on oluliselt väiksem kui arenenud, nn kõrge maksumääraga riikides tavaks. Samuti leidis Gordon, et maksuparadiisid pole seepärast halvad, et neis on maksusoodustusi või puuduvad mõned maksud sootuks. Halb on see, kui maksuparadiis ei jaga infot teiste riikidega.

Eestis puuduvad täielikult või osaliselt mitmed maksud, mis on lääneilmas tavaks. Nt ettevõtte kasum kuulub maksustamisele dividendide väljamaksmisel. Läänes on tavaks, et ettevõtte kasumilt võetakse kaks ?nahka?: kasumi tekkimisel ettevõtte tulumaks ning dividendide väljamaksmisel dividendi tulumaks.

Samuti puuduvad Eestis pärandi-, kinnisvara- ja kapitalimaks. Mitteresidentidelt ei küsi Eesti kapitali juurdekasvumaksu, kui võõrandatakse Eestis registreeritud äriühingu osasid. Olulisi maksusoodustusi leidub Eesti maksusüsteemis veelgi. Sellest lähtuvalt ei saa Eestit pidada millekski muuks kui maksuparadiisiks. Aga kas see on halb?

Pea kõik lääneriigid, mida oleme harjunud pidama nn kõrge maksumääraga riikideks, on mõnes mõttes maksuparadiisid, kuna neist enamiku maksusüsteemides on mõni maks puudu või on oluliselt väiksem, kui on üldiselt tavaks.

Paradoksaalne on, et need riigid, mis kõige valjuhäälsemalt võitlevad maksuparadiiside vastu, on ise olulisimad maksuparadiisid. Nt USA ja Taani ei maksusta mitteresidentidele makstavaid pangaintresse.

Kunagi pöördus USA president John Kennedy Lõuna-Ameerika riikide poole ettepanekuga, et USA abistab neid majanduse jaluleseadmisel ja pakkus, et alustada võiks kiratsevast pangandusest. Lõuna-Ameerika riikide esindajad vastasid irooniliselt: mis pangandusest üldse saab rääkida, kui kogu nende raha deponeeritakse New Yorgi pankades, sest intressid on seal maksuvabad.

Seepeale USA abipakkumine taandus, kuna USA ei soovinud siis ega soovi seda ka täna, et triljonid dollarid välismaalaste raha, mis New Yorgi pankades maksuvaba intressi teenivad, läheks paremat kohta otsima.

Suurbritannia ei maksusta mitteresidentidele makstavaid dividende, samuti ei maksusta britid mitteresidentide kasumit, mis on saadud seal asuva vara müügist.

Rahvusvahelise äriga tegelevad nutikamad ärimehed palkavad juba ammu endale maksukonsultante, et leida oma äri jaoks sobivaid maksuseaduste erisusi erinevatest riikidest, mis õige kombinatsiooni korral võimaldavad maksukoormust olulisel määral vähendada. Ja seda täiesti legaalselt.

Kuna äri globaliseerub iga aastaga, on riikide maksutulud hakanud üha enam kokku kuivama. Selle vastu ei saagi justkui midagi teha, kuna makse välditakse legaalselt. Leidmaks sellele probleemile lahendust, on maailma rikkamat 35 riiki ühendav organisatsioon OECD asunud tegelema maksude ülemaailmse harmoniseerimisega. Selle eesmärk on kaotada maksustamise erisused kõigis riikides ning ühtsustada riikide vahel sõlmitavad topeltmaksustamise vältimise lepingud.

Võitlust ebaterve maksukonkurentsiga peab ka Euroopa Komisjon, kes üritab harmoniseerida bloki liikmesriikide makse.

Paraku on riikide maksuseaduste erisused siiski reaalsus. Riigid, kus maksukliima on soodsam, meelitavad ligi rohkem välisinvestoreid ja jõukaid isikuid. Kogu lääs liigub avalikult maksude harmoniseerimise suunas, kuid tegelikult luuakse paljudes riikides pidevalt juurde varjatud ja avalikke maksusoodustusi investorite ligimeelitamiseks. Seepärast oli Eesti samm ettevõtte tulu maksustamine pea peale pöörata julge ja tervitatav tegu. Kui enamik riike on niigi sisuliselt maksuparadiisid, pole ju suurt vahet, mille poolest Eesti maksusüsteem teiste omast erineb.