Hinnatõus lööb rängimalt vähemkindlustatuid

Kolmapäeval statistikaameti poolt avaldatud jaanuarikuu tarbijahinnaindeks (THI) osutus analüütikute ootustest mõnevõrra kõrgemaks. Tekib küsimus, kas jaanuari hinnatõus jääb ühekordseks häireks või on sellel aastal oodata hinnatõusu edasist kiirenemist.

Oodatust suurem hinnatõus jaanuaris oli tarbijale kõike muud kui meeldiv. Kuigi oli teada, et elektri hind kallines oluliselt alates esimesest jaanuarist, oli ilma arvutamata siiski raske ette näha, et inimeste tarbimisest vähem kui kolm protsenti moodustava elektri hinnatõus võiks endaga kaasa tuua teenuste hinna kolme protsendi suuruse kallinemise. Koos sellega ka kolme viimase aasta suurima, 1,3protsendilise hinnatõusu Eestis. Et saada paremat ettekujutust sellest, mida tähendab ühe kuu jooksul toimunud 1,3 protsendi suurune hinnatõus, lisan, et ümberarvutatult aastaseks hinnatõusuks, tähendaks see aasta kohta peaaegu 17% hinnatõusu.

Õnneks peab aga jaanuarikuu hinnatõusu alusel kiirete järelduste tegemisse suhtuma ettevaatlikult. Esiteks on kas maksude või riiklikult reguleeritavate hindade tõstmise lemmiktähtajaks olnud meil ikka esimene jaanuar.

Teiseks on aegade jooksul avaliku sektori palkade tõstmine toimunud reeglina ikka jaanuaris ja turul on komme vastata palkade kontsentreeritud tõstmisele täiendava hindade tõusuga, mistõttu jaanuari hinnatõus ei pruugi üldse anda kuigi õiget pilti aasta oodatavast hindade dünaamikast.

Kolmandaks löövad jõuluaegsed suurmüügid turul detsembrihinnad parasjagu segamini, mistõttu jaanuari hinnatõus sõltub suuresti sellest, milline oli suuremate kaubanduskettide detsembri müügistrateegia.

Kuid ikkagi oli toidukaupade 1 protsendi suurune kallinemine jaanuaris enamikule analüütikutest üllatuseks. Seetõttu ei saa selleaastasesse jaanuarikuu hinnatõusu suhtuda niisama kergelt nagu tavaliselt. Esiteks ei ole mingit alust arvata, et elektritariifide tõstmise mõju oleks juba jaanuari keskpaigaks jõudnud edasi kanduda kõikidesse teistesse majandussektoritesse ja seega jääb kallinenud elekter veel mitmeks kuuks kollitama kõikide teiste hindade stabiilsust.

Teiseks ei saa me mitte näha eelseisva ühistranspordi kallinemise, üürilagede tõstmise ja elamumajandusega seotud kulutuste jätkuvat survet hindade tasemele. Seega võib eeldada, et sellel aastal ei jää hindade tõus ennustatu piiresse, vaid kujuneb mõnevõrra kõrgemaks.

Kiirenenud hinnatõusul on aga peale selle ebameeldiva seiga veel teisigi ebasoovitavaid kõrvalmõjusid. Esiteks vähendab tunduvalt kiirenenud hinnatõus Eesti konkurentsivõimet nii kaubaturul kui ka soodsa investeeringute kohana. Teiseks muudab kiirenenud hinnatõus vähem populaarseks kõiki säästmise ja tuleviku kindlustamise skeeme, suunates järjest rohkem raha meil möödunud aastal juba niigi ülearu kiirelt kasvama hakanud tarbimisse.

Lõpuks aga lööb kiirenenud inflatsioon eriti valusalt neid, kelle toimetulek on seotud pensioni ja riiklike toetuste skeemidega, sest nende inimeste sissetulekud ei näi sellel aastal eriti kasvavat, kuid hinnatõusu teravik on äärmiselt ebameeldivalt suunatud just nendele kaupadele ja teenustele, mis moodustavad vähemkindlustatute kulutustes suurima osa. (Heido Vitsur kommenteeris THI muutust raadios Vaba Euroopa 07.02.2001).