Kas projekteerimiskonkursil varastatakse ideid?

Mitmesugustest projekteerimiskonkurssidest osavõtmisel tuleb projekteerimisfirmadel kokku puutuda kui mitte just otseselt ideede vargusega, siis vähemalt heade äri- ja ehitustavade rikkumisega. Ehitusprojekti teostamisel on kolm võimalust projekteerija valimiseks: arhitektuurivõistlus, pakkumine ja pakkumine eskiisidega.

Eskiisidega pakkumise osas võib välja tuua järgmised tähelepanekud.

Tihti on korraldaja kutses märge, et näiteks kolm esimest pakkumist ostetakse ära teatud hinnaga. Reeglina on pakutav tasu ülimadal, ei vasta heale äri- ja ehitustavale ega kata ligilähedaseltki eskiisi tegemiseks tehtud kulutusi.

Tegu on omamoodi väljapressimisega: sümboolse taskuraha eest meelitatakse välja eskiisprojektid, mis tihti moodustavad olulise osa äriplaanist. Arhitektid?projekteerijad lähevad liimile, lootusega saada edasist projekteerimise lepingut.

Vähe sellest, korraldaja jätab endale õiguse mitte valida kedagi võitjatööde autoritest töö jätkajaks ning kasutab hiljem võitnud tööde ideekogumit.

Olgu siinkohal märgitud, et võistlustasu maksmisega ei lähe projekteerija autoriõigused korraldajale üle ning laekunud töid võivad autoriõiguste seaduse alusel edasi projekteerida ainult autorid. Seega on korraldajate menetlus valida parim eskiis ning selle edasiprojekteerijaks madalaima projekteerimishinna pakkunud teine firma seadusevastane. Unustatakse, et projekteerimiskulud moodustavad kogu ehitusmaksumusest ainult 3?8 %.

Suurema rahalise kokkuhoiu saab ehitusmaksumuses ikkagi kvaliteetse, ökonoomse projekti järgi ehitades, mitte odavaimat projekteerijat valides või projekteerimise hindu alla lüües. Põhjendamata kokkuhoid projekteerimises ohustab projekti kvaliteeti ning reeglina põhjustab ka ehitise märgatava kallinemise.

Olen olnud kohaliku omavalitsuse volikogu esimees ja tean, et Peeter Koka kirjeldatud probleem võib eksisteerida ja seda just riigihangete puhul. Seda mitte omavalitsustöötajate süül, vaid riigihanke omapära tõttu. Ametnikel pole lihtsalt võimalik suhelda projekteerijatega nii tihti ja vahetult, nagu seda teevad ettevõtjad. Seetõttu on ka tavaline, et riigihankega ehitatud objektid on suhteliselt kallimad kui eraettevõtjale ehitatud ehitised.

Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et konkurss on jagatud kolmeks. Kõigepealt peab korraldama eskiisprojekti konkursi, siis projekteerija konkursi, mistõttu pole eskiisprojekti tegija tavaliselt sama firma, kes hakkab ehitist projekteerima. Kolmandaks korraldatakse ehitaja konkurss.

Projekteerija konkursil pole võimalik selgitada projekteerijat, kes suudaks teha projekti, mis annaks optimaalse ehitushinna ja -kvaliteedi suhte.

Soovitan EPBLil moodustada komisjon, kuhu saadetakse kõik eskiisprojektid samal ajal, kui need esitatakse konkursile. Komisjon saaks vaidluse korral selgitada, kas on tegemist plagiaadiga või ei.

Eskiisprojektide konkursil on tõepoolest võimalik teiste ideid kasutada. Isiklikult on mul aga olnud õnn suhelda projekteerijatega, kes plagiaadiga ei tegele. Ettevõtjale on kõige tähtsam saada minimaalse raha eest maksimaalne tulemus, seetõttu on kontaktid ja üksteisest arusaamine äärmiselt tähtis. Et ehituse hinnast moodustab projekteerimine alla 10 protsendi, siis on väga tähtis, et projekteerija oskaks oma projektis hinnata ehitise ehitusmaksumust.

Eelnevat silmas pidades pole me korraldanud eskiisprojekti konkursse, vaid oleme valinud projekteerija eelpoolmainitud kriteeriumide alusel ja alles seejärel saavutanud tulemuse (sealhulgas ka eskiisprojekti), millega oleme ise ja millega on ka projekteerija rahul.